Psühholoog ja Tartu ülikooli töötajate nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaar jagab soovitusi, kuidas sunnitud kodusolemisega toime tulla.
„Me kõik tahame olla kodus. Kuid mitte sunnitult, vaid vabatahtlikult,” rääkis Lehtsaar.
Sunnitud kodusviibimine on praegu meie paljude tegelikkus. Lehtsaare sõnul võivad sellega kaasneda psühholoogilised probleemid, kuid teadlik suhtumine neisse aitab raskustega paremini toime tulla.
Tema sõnul tuleb arvestada, et järgmised võimalikud reaktsioonid on loomulikud ja käivad tavaelust eraldumisega kaasas:
- Stressi allikaks saab tavalise elurütmi lõhkumine, suhtlemisvõimaluste piiratus, mure rahaliste raskuste pärast ja tavaliste abivahendite nagu hobid, kirikus käimine või sõpradega suhtlemine, raskem kättesaadavus.
- Hirm ja ärevus, mille põhjuseks on mure oma ja/või lähedaste tervise pärast; samuti sisemine segadus poolelijäänud tegevuste pärast.
- Tusameelsus, mis tuleneb mõtestatud tegevuse takerdumisest. Pikema aja jooksul võib süveneda üksildustunne.
- Pahameel ja tigedus nende vastu, kellelt on arvatavasti nakkus saadud, või ka nende vastu, kes on langetanud otsuse, et tuleb koju jääda.
