Elu on Eestis ja peaaegu terves maailmas võtnud nüüd sellise pöörde, mida ei oleks osanud uneski ette näha.
Agressiivse viiruse vallandatud kaos on seni kuulunud turvaliselt ulmefilmide ja -kirjanduse fantaasiatesse, ja ma usun, et mitte keegi ei olnud valmis kohtuma sellega päriselus. Siiski on see nüüd muutunud üheks võimalikuks päriselu stsenaariumiks – kriis on juba puhkenud ning võtnud oma esimesed 11 000 inimohvrit.
Maailm on sõjas haigusega. Ka meie siin. Meie jaoks on see võitlus alles alanud ja veel on lahti või vähemalt paokil kõiksuguste võimaluste aknad, mida targalt ära kasutades võidaksime selles sõjas enda kätte ka teatud eelised. Kuid kas me oleme nii targad? Nii ettenägelikud? Nii egotud? Nii kaasavad? Ma ei tea seda tõesti.
Aastaid tagasi oli mul suurepärane lohmakas must T-särk, millel veidrad väiksed kollid sõid suurt elukat sabast ja seda vahtisid töllakalt pealt veel mingid kolm või neli suuremat elukat. Särgil seisis ka selle stseeni pealkiri: „Ära palu abi jobudelt.” Olen selle särgi sõnumile viimasel paaril nädalal korduvalt tagasi mõelnud.
Mõtlesin sellele juba siis, kui veebruari lõpu- ning märtsi alguspäevil kuulsin-lugesin terviseameti ja valitsuse sõnumeid, mis vastupidi vanasõnale tulles hüüdvat õnnetust avalikkusele pisendasid, näitasid ohtu turvaliselt mõõdukana. Riskihinnangud püsisid madalad. Mõtlesin siis, et seda tehakse avalikkuse rahustamiseks, et paanikat ja kriisiostlemisi ära hoida, aga küllap nende endi analüüsid ja ohuhinnangud on siiski adekvaatsed.
Nädal hiljem aga olin ma sunnitud taipama, et nad mõtlesidki tõsiselt kõike seda, mida avalikkusele rääkisid. Nad uskusid oma rahustavaid sõnu ka ise ja tegelesid turvaliste pseudotegevustega nagu voldikute sisu loomine ja trükkimine või temperatuurimõõtjate hankimine transpordisõlmedesse. Sellega jäid nad kriisi arengust vähemalt kahe pika sammu võrra maha, ühe näitena kaotasid väärtusliku ajaakna meditsiinitarvikute (testid ja meedikute kaitsevahendid) suurtellimuste tegemiseks. Nii jäi tellimus aega, millal Euroopa suurte riikide meditsiinisüsteem juba hätta sattus ning tekkisid suured probleemid tarnetega.
Aga see oli vaid üks näide. Ülejäänud näiteid on pakkunud ja ilmselt pakub meile jätkuvalt valitsuse ja terviseameti edasine kriisikommunikatsioon, millest ma näen selgelt ainult seda, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Ning kui arvestada veel sedagi, et terviseamet pakub oma kodulehel maailma terviseorganisatsiooni (WHO) infole ja soovitustele hoopis vastukäivat infot, siis jääb üle ainult kahe käega peast haarata ja endale aru anda, et sellest kriisist on võimalik üle saada siiski vaid iseenda selgele arule ja võõrkeeleoskusele toetudes, sest need, kellest peaks praegu kõige rohkem abi olema, ei näi omavahel olevat konsensusel isegi selles osas, kui palju ja millistel tingimustel ja keda meie riigis vastava alavarustatuse juures koroonaviiruse suhtes üldse testitakse.
Aga kogu selle segaduse taustal on ometigi väga rõõmustav näha, et meil on kõigi nende aastatega tekkinud initsiatiivikas kodanikuühiskond. Just sealtpoolt tulevad praegu minu meelest kõige toredamad sõnumid: kuidas kogutakse kokku vabatahtlike gruppe, kes on nõus minema appi meedikutele või tagama riskigruppi kuuluvate inimeste varustamist igapäevaste toiduainete ja muude esmatarbevahenditega.
Kes pakuvad oma vastavate seadmete ja töötajatega (väike)ettevõtteid välja hädavajalike maskide ja kaitseriietuse kohapeal tootmiseks – varustatagu neid vaid vajalike juhenditega. Isegi koroona testkomplektide tootmiseks Eestis kohapeal on tulnud ühe biolabori ettepanek – kui ainult suudetakse hankida selleks vajalikud koostisosad. Kuressaare haigla õues sündis initsiatiiv, kuidas testida inimesi läbisõidumeetodil, et hoida kokku kiirabi ressursse ja kaitsevahendeid – pärast õnnestunud proovipäeva keelas terviseamet selle küll ära, aga läks veel paar päeva, ja juba avatakse taolisi testimispunkte ka mujal Eestis. Ning toitlustusfirmadest, kes vahetuses olevatele meedikutele tasuta toitu viivad, või kütusemüüjast, kes kiirabile jumalamuidu kohvi jagab, on ainult puhast rõõmu. Selline abi, tugi ja koostöö on hindamatu, arvestades veel ees seisvaid raskeid päevi ja täituma hakkavaid haiglaid.
Kriisid enamasti seavad inimese keeruliste dilemmade ette ja toovad välja nende tavaoludes peidetud või varjusurmas olnud iseloomu- ja käitumisjooned. Jah, inimesed on mind viimasel ajal kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud. Ning ma loodan, et sellises koosmeeletuules saab see kriis lõpuks ka ületatud – ainult nii tundub see olevat võimalik.
Hea artikkel. Meil on olnud siiani õnne kah natuke. Võib ainult ette kujutada kus me oleks praegu, kui Kirkorovi kontsert oleks toimunud… Mis toimus pärast selliseid massiüritusi Itaalias ja Hispaanias.
Ja ära jäi ta muidugi sellepärast et meie austatud p.m. võttis mehiselt julguse kokku ja ütles kogu rahvale: ei tohi! (khm, siinkohal kurb iroonia muidugi…)
meie ühiskonnas on kahjuks nii, et kui mõni targem,ettenägelikum ja julgem kodanik proovib rääkida ja viidata probleemidele, siis üldjuhul peetakse kohe teda mingiks reeturiks,keda ei sallita ja kes rikub nii öelda ilusa pildi ära.Vaadake kasvõi kollektiivides.Inimene proovib viidata probleemidele ja tulemus see, et teda ei sallita ja peeetakse imelikuks.
ja kes selles süüdi on? ikka see teie ühiskond ise, eksole.
Küll on meil ikka palju targutajaid ja tagantjärele teadjaid, mida oleks koroonaviirusega võitlemisel pidanud tegema arstid, haiglad, terviseamet ja valitsus eile, mida oleks pidanud tegema üleeile ja mida nädal tagasi. Otsused tehti reaalse info põhjal, et saavutada parim võimalik tulemus, tervis ja elutingimused. Lisaks peab järgima seadusi ja lugema ka raha.
Kole palju on neid aidivallikuid siginenud…
Pigem on palju einarellermaid, kes ei adu olukorra tõsidust ega oma võimekust otsustada. Kas Saaremaa juhtum, mille tulemusel on kolmandik nakatuntest täna seal, on ka tagantjärele tarkus? Kas see, et napib kaitsevahendeid ja teste ja et selle juurde aetakse häma, et neid polegi vaja, on ka hästi? Juhtivatel kohtadel inimesed, nagu näiteks terviseameti juht, ajab mulli. Aab samuti. Meetmed on poolikud. Inimesed kõnnivad ringi, teenindussfääri töötajatel pole kaitsevahendeid jne jne. Valitsus sõimab Soome valitsust, et nood ei luba tuhandetel ehitajatel suvaliselt edasi-tagasi pendeldada. Kas see on ka hästi. Väha hea, et libekeelte vahel eksiteerivad ka mõned aidivallikud, kes julgevad töe… Loe rohkem »
Ja veel üks tagantjärele tark!
On näha,et kõrged ametnikud ilma rahanutsakat saamata lillegi ei liigutata. Eile Aab näitas, nagu ta oleks nüüd Matrossov, Kangelaslikult tööd teinud natukene ministripalga eest!
Aga kõike tehakse nädal hiljem!
Miks hiinlased läbi aegade turul nahkhiiri müüvad,miks eestlased detsembris paari lennukitäit vahendeid ei ostnud?? Tagantjärgi targutmine on ju täppisteadus!!
Veel üks tagantjärele tark!