Tõde ja koostöö ühel pool; valed ja isekus teisel. Kumb pool võidab koroonaviiruse? Sel viisil esitatuna on lihtne panuseid teha. Patogeenid ei kuula propagandat. Neil ei ole riigipiiride kontseptsiooni. Neist saab jagu vaid teaduse abil ja ühiskonna organiseerituse kaudu. See eeldaks, et ametnikud räägivad avalikkusele tõtt, julgustades nii inimesi vastutustundlikult käituma ja institutsioone omavahel suhtlema.
Lühikeses vaates on pahadel poistel eelis. Hirmujutud COVID-19 kohta võivad levida sotsiaalmeedias nagu teisedki desinformatsiooni vormid. Küünilised avaliku elu tegelased saavad kasutada epideemiat poliitiliste plusspunktide noppimiseks, süüdistades oma eelkäijaid või demoniseerides kõrvalseisjaid. Vandenõuteooriad õitsevad. Nagu ka mõne tegelase karjäär.
Kuid mitte pikas vaates. Sa võid koguda internetis laike ja jagamisi. Sa võid suuta kütta üles paanika või rahvamassi pärismaailmas. Aga see ei sisalda endas testimist, karantiini ja ravi, mille abil puhanguga päriselt toime tullakse. Samuti ei aita see seista vastu epideemia finantsmõjudele inimeste jaoks (läbi töökaotuse ja kõrgemate kulude) ega laiema majanduse jaoks (toodangu langus ja tarnehäired). Erinevalt sotsiaalmeediamaailma kärast ja vihjamisest, on need probleemid reaalsed. Need vajavad päris lahendusi.
Keset epideemiast tingitud kannatusi ja häireid on seega võimalik näha mõningat kasu. Kollektiivkaitse haiguste vastu mõistetakse õigeks. Sama teeb kollektiivkaitse muude ohtude vastu. Kui pandeemiale vastuseismisel tagab turvalisuse arvukus, tagab arvukus turvalisuse ka Vladimir Putini Venemaaga tegelemisel. Solidaarsus ohuga silmitsi seistes, info ja koorma jagamine, aitab seda võita.
Teine oluline punkt on see, et institutsioonid on tähtsad. Rahva tervishoid on avalik hüve. Sellele tuleb kulutada avalikku raha. Sama kehtib kaitse ja julgeoleku puhul. Sotsiaalne sidusus, mis teeb riigid nagu Soome vaenulikest riikidest lähtuvatele hübriidohtudele vastupidavaks, aitab neil alistada ka mutantviiruseid teisest maailma otsast. Taiwani vastus puhangule on eeskujulik. Pettus, kättemaksuhimu, paranoia ja meelevaldne jõukasutus teises Hiina vabariigis, kommunistlikus mandri omas, seda ei ole. See on kasulik õppetund. Haiguspuhang on meie tsivilisatsiooni jaoks test.
Atlantistide jaoks on tulevad kuud siiski rasked. Eelarved on majanduste kahanedes surve all. Kõrgemate kaitsekulutuste kasuks rääkimine on iseäranis keeruline, kui iga penni ja senti on vaja riigiteenuste tööshoidmiseks ja epideemia mõju pehmendamiseks. Sõjaväeõppused on eriti haavatavad: miks saata tuhanded inimesed kaugetesse kohtadesse nakkust levitama? Avalikkus ja otsustajad tahavad keskenduda vahetule tervishoiuohule, mitte pikaajalisele julgeolekuohule.
Parim vastus sellele on tuletada kõigile meelde kollektiivkaitse hüvesid. Me saame kasutada riigikaitse keelt ja mõisteid tervishoius. Selle ja tulevaste puhangutega tegeledes on meil vaja selgeid käsuahelaid, varuplaane, erivägesid, logistikuid ja sõdureid eesrindel. Meil on vaja rahvusvahelist koostööd, mis ületab anakronistlikud lõhed EL-i ja mitte-EL-i, NATO ja mitte-NATO vahel. Mõelge koroonaviirusest kui meie ühiskondade, majanduste ja valitsussüsteemide reaalsest stressitestist. Riigid, mis on juba näidanud vastupidavust Vene hübriidohtudele – näiteks Ukraina ja Baltimaad – tulevad puhanguga, ma kahtlustan, kõige paremini toime.
Üks asi on kindel: loosungid nagu „Ameerika Esimesena” ja „Strateegiline Autonoomia” paistavad tühised, pea totakad. Meie vaenlased, olgu nad mikroskoopilised või makroskoopilised, vastavad tegudele, mitte sõnadele.
