President Kersti Kaljulaid ütles esmaspäeval Viljandi Ugalas peetud iseseisvuspäeva kõnes, et mullu oli haiget tegemise aasta.
„Eelmise poliitika-aasta olemust maha vaikida ei saa, kuid mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell,” märkis Kaljulaid.
Hullumeelsust meenutav poliitiline sõnakultuur on Läänemaast õnneks peaaegu mööda läinud, kuigi Lääne-Nigula vallavolikogu liige Jüri Ott rääkis miljonitest pagulastest, kes Eestisse võivad tulla, ning Lihula vallavolikogu üritas taastada Lihula sammast, millel natsimundris sõduri kuju.
Aga see ei tähenda, et lugematud solvangud, mida inetute ja ka viisakate sõnadega eelmisel aastal pilluti, on Läänemaa puutumata jätnud. Ma ei tea kedagi, kes oleks viimasel ajal sõnaründest pääsenud. Naistearstid, ajakirjanikud, sisserändajad, võõrtöölised, naised, keskkonnakaitsjad, homoseksuaalid, noored, üliõpilased ja teadlased. Peale selle kõik inimesed, kes ei jaga EKRE ja Isamaa seisukohti. Nii et isegi valgel keskealisel kristlasest mehel ei ole Eestis turvaline elada, kui ta on juhtumisi sotside või Reformierakonna valija. Kõik on saanud peksa.
President ütles, et tulgu järgmine helgem. Nii on lihtne soovida, aga keeruline teoks teha, sest kõik on haiget saanud ja keegi ei usalda enam kedagi. Isegi siis, kui EKRE ei taotlegi oma tõrvikurongkäiguga midagi enamat, kui väikest reklaami oma parteile, viirastub marsil igal sammul natside haakrist. Midagi pole parata, ministrite Mart ja Martin Helme ülbed valge ülemrassi käemärgid ning riigikogu liikme Ruuben Kaalepi sõnad on teinud oma töö. Usaldust pole.
Nii et tegelikult lootust, et alanud aasta tuleks helgem, tegelikult ei ole. Haavad ja armid paranevad väga pikalt. Solvata on lihtne, leppida keeruline. Parimal juhul tuleb tuima näo tegemise poliitaasta, kus kõik püüavad käituda nii, justkui midagi poleks olnud.
see juhtkiri sobib hästi “vihakõne” definitsiooniks.
Isegi siis, kui EKRE ei taotlegi oma tõrvikurongkäiguga midagi enamat, kui väikest reklaami oma parteile, viirastub marsil igal sammul natside haakrist.
Meenuvad punapolitrukid ja külvivolinikud kaugest stalinismi aegadest…
Pea psühholoogiga nõu!
Aeg oleks nii presidendil kui ka LE koos oma peatoimetajaga peeglisse vaadata. Teiseks on vaja rohkem mõistust, mitte ainult emotsiooni, sest kasvav inimlik lollus ühiskonnas on hukutav. Klassijuhataja tunni materjal ei kõlba presidendi kõneks, aeg oleks enda kõne kirjutamise asemel kasutada andekamaid, väljakutse Presidendi Kantseleile (loe solvanguid ja rumalusi/tööstus on saatanast ja elekter tuleb seinast ning kirjanduse mittetundmine/Tõel ja õigusel on mitu osa, on tarkuse puudumine ja ühiskonda mittesiduv). Jakob Hurda sõnad kõlbavad ka tänapäev – saame suureks vaimult.
Vaimult suur on alandlik teiste eksimuste suhtes. Ei osata. Aga kõik oleme inimesed, ka president. Oluline on see, et me tunnistame eelkõige iseendile oma puudulikkust ja sellelt pinnalt pöördume ka teiste poole. Selleks on vaja vaimu ja südant.