2. veebruari pärastlõunal andsid Soolu küla Taaveti talus pooleteisttunnise kontserdi Kristiina Ehin, Eeva Talsi ja Karoliina Kreintaal. Taaveti talu peretuppa mahtus ära üle 30 kuulaja lähemalt ja kaugemalt.
Kõik kolm esinejat on omavahel sugulased, juuripidi Seljakülas, Leedikülas, Kullamaal. Kontserdi nimi oli „Juurte jootmine”, juuri kasteti suguvõsa lugude ja laulude kaudu. Selgroo moodustasid Ehini kirjutatud „Minu suguvõsa mehed” ja „Minu suguvõsa naised”.
Pikkadele paberirullidele oli Kristiina Ehin kirjutanud, et küla ajalugu pidi teadma enne aabitsat, suguvõsa elulugusid enne piiblilugu, anekdooti enne armastust. Neis lugudes oli traagikat ja elutarkust, nalja ja pisarateni kurbust.
Kristiina Ehin: Üks minu suguvõsa naine peitis kolhoosi eest oma teist lehma. Tuli kolhoosi esimees ja ütles: miks sul on kaks lehma, anna üks ära. Naine vaatas talle otsa ja küsis: mul on kaks last ka, kumma ma ära annan.
Üks lõik Kristiina Ehini loost räägib Karoliina Kreintaali suguvõsa mehest Jüri Peetrisest. Tema olnud nii vägev, et raiunud endale kivist risti, kirjutanud sellele: „Siin puhkab Jüri Peetris”. Võtnud risti õlale ja sammunud läbi küla. „Kivi on siiani Lääne-Nigula kirikuaias nagu ausammas minu suguvõsa meestele.”
Luule vahel musitseerisid Karoliina Kreintaal (viiul, laul) ja Eeva Talsi (viiul, hiiu kannel, laul). Needki olid juurte kastmise lood.
Karoliina Kreintaali lapsepõlv möödus Leedikülas Tõnsu talus. Selle mälestuseks kirjutas ta kümmekond aastat tagasi „Leediküla labajala”. Karoliina ja Kristiina vanavanemad olid õed.
Eeva Talsi (neiuna Lindal) oli pannud laulu sisse oma vanaisa, kes noore mehena põgenes küüditajate eest Põlvamaale. Eeva ja Kristiina vanavanemad olid õde-venda.
Keset kontserti, justkui kinnituseks, hakkas peretoa madalasse aknasse paistma loojangupunane päike.
„Need ei ole väljamõeldud lood, need on päris lood,” ütles mitmendat korda „Juurte jootmist” kuulanud Ly Seppel-Ehin. „Minu 70-80aastane vanavanatädi ütles mulle 1970. aastatel Turvalepas, et nüüd hakkame korjama suguvõsa ajalugu. Sina oled Tartus tudeng, lähed arhiivi ja uurid, kuidas meie juured lähevad. Jõudsime 1705. aastasse, Lääne-Nigula kiriku leerilisteni.
Koostasime suguvõsa tabeli ja hakkasime tegema kokkutulekuid.150 sugulast marssis läbi Leediküla Tammaru mäele ja meil olid juba 1980. keskpaiku sinimustvalged lipud. See oli uhke asi, keegi ei kaevanud, kõik olid õnnelikud – tundsid, et nad on rohkemat väärt kui tolleaegne elu ette kirjutas. Kui midagi teha kitsastel aegadel, siis seda, mis paneb lapsi mõtlema.”
Et oli küünlapäev ja Läänemaa pärimuse järgi ka pudrupäev, pakkusid Soolu küla naised külalistele peedimahlast küünlapuna ja kruubiputru. „Jooksime eile veel kella poole 12 ajal, pudupotid käes ja taskulambid hambus, kolme talu vahet, et puder saaks valmis – keegi polnud enne 30 inimesele putru keetnud,” rääkis Taaveti talu perenaine ja Soolu külaelu üks eestvedajaid Viivika Orula.
Pärnus kultuurikorraldajana tegutsenud Viivika Orula ema on pärit Soolu külast. Viis aastat tagasi ostis Orula hullus seisukorras olnud Taaveti talu. Tal on nüüd kolmas aasta üritusi korraldada: näitused teeservas, põllugalerii, kontserdid. Külarahva üks suur eesmärk hakkab täituma, Oru-Soolu tee on lubatud tuleval aastal mustkatte alla panna.
„Selle nimel tasub elada,” ütles Tallinnast oma kodukülla kontserti kuulama tulud Milvi Liin.
Tee hull seisukord on olnud üks põhjus, miks inimesed ei taha Soolus elada. „Noored ei malda neis sopaloikudes ukerdada,” nentis Orula.
Nüüd on käsil Soolu küla 500. aastapäeva tähistamine. „Juurte jootmise” kontsert oli esimene, järgmine tuleb 15. märtsil, siis esineb Viljandi kultuuriakadeemia taustaga noorte trio „Kuma”. 19. juulil on lõõtsapäev Tursa talus. Päris sünnipäevapidu ja kokkutulek on 25. juulil. Kõik on oodatud.
25. märtsil hommikul kell 6.06 on aga üks eriti salapärane üritus, ainult naistele ja sellest antakse teada suust suhu.
Fotod: Raul Tammet ja Lehte Ilves
