Juhtkiri: mõru maik

Eile otsustas Haapsalu linnavolikogu taas selle üle, kes on piisavalt väärikas pälvimaks Haapsalu linna vapimärki. Kaks aastat järjest on volikokku otsustamiseks jõudnud kolm vapimärgi kandidaati, kellest tänavu üks, mullu aga kaks volikogus maha hääletati. Põhjendus vapimärgi saajate arvu piirata kõlab ju igati loogiliselt: kui korraga vapimärke liiga heldelt jagada, devalveerib see aumärgi väärtust. Vapimärk peaks aga olema midagi sellist, mida saavad parimatest parimad ja väärikamatest väärikamad.

Ometi jääb kogu eilsest (nagu ka mullusest) hääletusprotseduurist suhu mõru maik. Oleks veel kandidaatide seas inimesi, kes millegi sobimatuga hakkama saanud ja sellepärast peaksid volinikud ta volikogu istungil protesti märgiks maha hääletama, aga antud juhul olid kõik kolm kandidaati (nagu ka kõik mullused kandidaadid) väärikad ja austust väärivad inimesed, kes vaieldamatult on andnud Haapsalule oma panuse ja jätnud linnale jälje.

Et edaspidi seda mõruda maigu tekkimist vältida, kas poleks mõistlikum juba eos ära otsustada, et Haapsalus üle kahe vapimärgi korraga välja ei anta ja punkt. Kui väärikaid kandidaate on rohkem, võiks eelvaliku ära teha komisjonid. Ka praegu vaagib vapimärgi kandidaate kultuuri- ja hariduskomisjon, kuid kui on tegemist nii riiklikult tähtsa küsimusega, nagu seda on vapimärgi ja ka linna aukodaniku tiitli välja andmine, võiks ju teenetemärkide andmise korda muuta ning kandidaate arutada ja oma arvamuse öelda võiksid kõik volikogu komisjonid. Komisjonid oleksid need kohad, kus vaidlused ära vaieldakse ja terad sõkaldest eraldatakse. Volikogu roll oleks siis pidulikult valik kinnitada. Muidugi võib see tunduda ebademokraatlik, kuid komisjonides on ju ka volikogu liikmed, kes volikogu saalis nagunii kätt tõstavad. Lihtsalt avalik tsirkus jääks siis ära.