Foto: Arvo Tarmula
Nimetamiskomitee süsteem on seni hästi töötanud, sest viimastel aastatel pole riigifirmade nõukogude liikmetega skandaale olnud. Nimetamiskomitee uued liikmed on seetõttu erilise tähelepanu all. Kahe poliitiku saamine komiteesse tekitab seetõttu küsimuse, kas nad suudavad hoida senist ranget joont.
Prügiärimees Argo Luude on Tallinna linnavolikogu liige Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonis. Reet Roos on olnud riigikogus Isamaa liikmena ja suur erakonna toetaja. Mõlemal juhul ei saa välistada, et partei edutas nad vastutavale ametikohale tasuks teenete eest. Kui see on nii, võib see tähendada, et riigifirmade nõukogudes hakkavad kohti saama samuti inimesed, kellele see on tasu ustavuse või rahalise annetuse eest. See omakorda on riigifirmade juhtimiskultuuris tagasiminek, sest riik võiks oma ettevõtted mehitada ikkagi põhimõttel, et juhikohad saavad inimesed oma võimete ja isikuomaduste järgi.
Kui meenutada vanu skandaale riigifirmade juhtkondades, siis kurikuulsaim oli ettevõtja Neinar Seli süüdimõistmine selle eest, et ta Tallinna Sadama nõukogu esimehe ja olümpiakomitee presidendina rikkus toimingupiirangut. Seli osalusel otsustas Tallinna Sadam toetada olümpiakomiteed 250 000 euroga.
Aga neid lugusid on veel. Eesti Energia nõukogus on olnud mitu inimest, kel ristuvaid ärihuve riigifirmaga. Tuntuim on see, kuidas ettevõtte nõukogu esimees Urmas Sõõrumaa sukeldus taastuvenergiaärisse. Sellest on nüüd küll juba üle kümne aasta möödas, mil Sõõrumaa Väo jaama ehitas.
Viimastel aastatel pole olnud kuuldavaid probleeme sellega, et riigifirmade nõukogude liikmeil oleks ristuvaid ärihuve või et nende ettevalmistus ja teadmised ärist oleksid sobimatud vastutusrikka ülesande täitmiseks. Ettevõtte nõukogu ülesanne on kontrollida tegevjuhtkonda.
Riigifirmad on ka nimetamiskomitee tegevuse ajal olnud tugeva poliitilise kontrolli all. Kõigil riigifirmadel peaks olema ministeeriumi koostatud omaniku ootuse dokument, mis seab ettevõttele eesmärgid. Kõige lähem näide selle kohta on mullu tehtud rahandusminister Martin Helme ja majandusminister Taavi Aasa ühine otsus, et Eesti Energia peab lähiaastail vähemalt 1000 MW põlevkivienergia tootmisvõimsusi käigus hoidma. Isegi siis töös hoidma, kui see on ettevõttele ebaotstarbekalt kulukas.
Estonian Air, mis hiljem kandis Nordica nime, on kõnekas näide poliitilisest tahtest, kus firma tegutses valitsuse nägemuse järgi, mitte kulutõhususest lähtudes. Reisilennukid olid õhus rahast küsimata. Või Eesti Post. Kui postifirma juht saaks, käiks kirjakandja kord nädalas ja kõik postkontorid oleksid suletud. Aga ta ei saa, sest poliitikud ei luba.
Ent kui lugeda Martin Helme juttu, kuidas nimetamiskomitee lõikas valitsuse riigifirmade juhtimisest ära, siis jääb see arusaamatuks. Ausalt öeldes ma ei usu, et mõne riigifirma juhatus oleks ametisse saanud valitsusliidu vaikiva heakskiiduta. Sama käib riigifirmade nõukogu liikmete kohta, sest nimetamiskomitee teeb ettepanku, aga inimesed kinnitab ikkagi vastava valdkonna minister.
Pankur Erkki Raasukese juhitud nimetamiskomitee andis riigifirmade nõukogude liikmetele ühe olulise väärtuse, kinnitades ühe või teise äriinimese kvaliteetsust ja sobivust. Minu meelest ongi riigifirmade juhtkondades peamine, et inimesed oleks sobiva ettevalmistusega ja tegutseks omakasupüüdmatult. Kusjuures nende tingimuste täitmine ei takista neil täita poliitilisi suuniseid ja omaniku soove. Kõige hullem on see, kui riigifirma nõukogust saab jälle auamet, omamoodi presiidiumilaud poliitiliselt ustavaile jüngreile.
Kolumn on ilmunud Postimehes.
