Edward Lucas: Lääne lõhestatus tugevdab Venemaa seisundit

Kes ütles, et Trumpi valitsus on Venemaa suhtes pehme? USA on kehtestanud sanktsioonid Vene-Saksa gaasijuhtmele Nord Stream 2, peatades selle ehitamise. Euroopa Liit viriseb, Saksamaa oigab ja ukrainlased rõõmustavad. Ka poolakad hõiskavad, kuigi teisel põhjusel.

Trumpi valitsus on pikendanud viisavabadusprogrammi Poolale, tõsi küll, pärast aastatepikkust hilinemist, kuid ometi on see tervitatav. Fort Trump, alaline USA sõjaväebaas Poolas, on teine auhind – see baas kehastab selle fännidele nii Poola valitsuse taiplikku lähenemist sellele presidendile kui ka transatlantilist julgeolekusidet.

Need saavutused väärivad tähistamist, kuid nad on sümboolsed. Sanktsioonid gaasijuhtme vastu ei peata projekti lõpuleviimist. Venemaa kas leiab omaenda torujuhtme paigaldamise võime või tehakse Nord Streami alltöövõtjatele USA ja Euroopa Liidu terendava kaubandustüli lahendamise kontekstis erand.

Fort Trump koos tuhande seal paikneva USA sõduriga ei taga iseenesest Poola julgeolekut. See rajaneb tugeval NATO-l, millel on Balti piirkonnas õhutõrjesüsteemid, tõsiseltvõetav heidutus (kumbagi pole veel päevakorras) ja võime oma kohalolekut Ida-Euroopas kiiresti ja tõhusalt suurendada. Seda käsitlevad plaanid, mis detsembris NATO tippkohtumisel heaks kiideti, on veel koostamisjärgus. Meil napib logistikat, taristut ja praktilist kogemust nende tõhusaks muutmiseks.

Samal ajal saavutab Venemaa tõelist edu. Kremli globaalne haare aitab varjata selle hõredaid relvajõude. Venemaa, Hiina ja Iraan alustasid sel nädalal Pärsia lahes ühist mereväeõppust: meeldetuletus, et härra Putin on nüüd piirkonnas tähtis toimija. Igasugune lootus humanitaarkatastroofi vältimiseks Idlibis, Süüria viimases mässuliste käes olevas osas, rajaneb Venemaa ja Türgi võimalikul kokkuleppel.

Venemaa rühib sõjalise taristu ja kaubanduse arendamisega edasi kiiresti sulavas Arktikas. Venemaal läheb hästi ka Balkanil, Liibüas ja Sahara-taguses Aafrikas. Ta on suurendanud survet Valgevenele, asetades sellega keerulise dilemma Lääne ette, mis tunneb küll vastikust Aleksandr Lukašenko suhtes, kuid soovib näha seda riiki oma suveräänsust säilitamas.

Kodus hoiab Putini režiim opositsiooni kontrolli all: hapnik-atsetüleentõrvikuga varustatud politseinike hiljutine reid Aleksei Navalnõi tööruumidesse ja ühe tema kaasvõitleja röövimine sõjaväeteenistusse Põhja-Venemaa kauges piirkonnas näitavad bürokraatliku ja füüsilise ahistamise ulatust, mida võimud saavad oma kriitikute vastu kasutada.

Nagu varasematelgi aastatel on Vene opositsiooni tegelik roll ka 2020. aastal ohutusventiilina toimimine, mitte tõelise väljakutse esitamine Putini võimule. Stalinistliku ajalooversiooni taaselustamine, Nõukogude kuritegude puhtaks pesemine või suhteliseks muutmine, peaks valmistama erilist muret riikidele, mida on varem tabanud Kremli imperialismi põhiraskus.

Teoreetiliselt ei tohiks miski sellest tähtsust omada. Lääs on palju suurem ja tugevam kui Venemaa. Tal on tõeline pehme jõud, tegelik majanduslik kaal, võrreldamatu sõjaline üleolek. Aga seda ainult juhul, kui ta on ühtne. Seda ta ei ole. Brexit jätkab vähemalt lühiperspektiivis EL-i segamist. Prantsusmaale ei saa loota. Saksamaa on sisuliselt juhita.

Kõige tähtsam on see, et Trumpi valitsuse meedia tähelepanu saavutamisele suunatud sammud ei kompenseeri katastroofilist usalduse kaotust USA kui Lääne julgeoleku kaitsevalli vastu. Härra Trumpi ärrituv loomus ja tujukas välispoliitika, mida sümboliseerib Ukraina väärkohtlemine, tekitavad Lääne julgeoleku aluseks olevatele eeldustele ja harjumustele rohkem kahju kui miski, mida härra Putin on võimeline tegema.

Suur küsimus 2020. aastaks on, kas presidendivalimised, mis lõppevad Trumpi võidu või tema asendamisega ühe tema demokraadist võistlejaga, toovad mingit muutust.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.