Endise läänlasena võtsin minagi osa suve superüritusest Haapsalu Valge Daami päevad, mida meenutan siiani.
Koos lapselapsega sõitsime kohale Hiiumaalt ja püüdsime päevast võtta maksimumi. Jalutasime läbi pika laadatee, et jõuda piiskopilinnuse muuseum-külastuskeskusesse. Oli see vast üllatus – ainuüksi siin oleks olnud vaatamist-uurimist terveks päevaks! Aga meie kava viis edasi: saime osa kontserdist, külastasime Iloni Imedemaad, kus mõnusas jaheduses sai töötoas meisterdada. Läbi rikkaliku laadamelu liikusime taas raudteejaama poole, et tutvuda raudtee- ja sidemuuseumiga.
Aga loomulikult mõlkus juba meeles huvisõidurong Peetrike ja me ei pidanud kahetsema, Peetrikese tee viis läbi sellistest huvitavatest kohtadest, kuhu jalutus-käikudel tavaliselt ei satu.
Kui me puruväsinutena maandusime lõpuks bussijaama pingile, ootas siingi üllatus! Pingil istus eakas daam, üleni valges! Tõepoolest, sõna otseses mõttes pealaest jalatallani valge-valge! Meie vahel arenes kohe elav vestlus. Seejärel tegi ta ettepaneku: „Saame tuttavaks!” Mängleva kergusega otsis ta kotist märkmepaberi ja maalis sellele ilusas käekirjas: Aili Sauk, 85. aastane. Selline iga – no ei või olla!
Siis aga sõitis ette üks maakondliku liini buss. Jõudsin küsida, kas see pole mitte Teie oodatav? Aili krapsas püsti ja hetkega oli ta läinud.
Minu lapselaps Iris aga lausus: „Mamma, aga tema oligi Haapsalu Valge Daam! Nüüd me nägime veel Valge Daami ka ära!“ Tõepoolest, see ta oli!
Augustipäevad on ajalooks saanud, aga minu arvutilaual seisab ikka kollane märkmepaber ja tuletab meelde seda eakat daami.
Proua Aili! Soovime Teile ilusat pühadeaega, head tervist ja valgusesära!
Aimi Pruul, Hiiumaalt
