Eesti Päevaleht valis täiesti põhjendatult Eesti mõjukaimateks poliitikuteks 2019. aastal Mart ja Martin Helme, sest viimased pool aastat räägime me just neil teemadel, mille EKRE juhid on ühiskonnale ette söötnud.
Sõltumata sellest, kas me armastame või vihkame seda parteid, juhivad nemad meie jututeemasid teadlikult soovitud suunas. „Kontrollime agendat (ehk päevakorda) klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides,” selgitas Martin Helme hiljuti avameelselt.
Tõsi küll, valitsuses tegutsemise tulemusena kehtestavad EKRE päevakorra järjest vähem teadlikud provokatsioonid ning järjest rohkem nende ministrite avalikkuse ette jõudev korruptsiooniohtlik käitumine.
Kui enne valimisi pälvis EKRE suure tähelepanu lubadusega panna nende jaoks ebameeldivate kohtunike pead veerema, siis viimastel kuudel on tähelepanu keskmes maaeluminister Mart Järviku rünnakud oma kantsleri, PRIA ning veterinaar- ja toiduameti juhtide vastu. Kõige ülbema käiguna aga rahandusminister Martin Helme sekkumine kaitseministri ja majandusministri haldusalas olevasse tuuleparkide ehitamisse.
Ent see ei tähenda, et valitsemisraskuse all hakkavad adrakured Helmetel käest kargama. Üks viimaste aastate menutermineid poliitikas on „Overtoni aken”. Kui kujutada mingi valdkonna poliitikat meetripikkuse joonlauana, siis punktid 0 ja 100 cm tähendavad maksimaalselt äärmuslikke käitumisviise. Võimalus reaalsete muutuste läbiviimiseks ehk Overtoni aken asub enamasti skaala keskpaiga läheduses.
Eesti edu üks saladusi oli üheksakümnendate alguses asjaolu, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli Overtoni aken hiigelsuur ning Mart Laari esimene valitsus kasutas selle ära šokiteraapiaks, mis andis Eestile tugeva arengukiirenduse. Kindlalt paika loksunud ühiskondades on Overtoni aken palju väiksem – erakondadel tuleb vedada akent oma ideedele lähemale. EKRE nihutab valitsuses edukalt Overtoni akent poliitilisel skaalal paremäärmusluse poole, ehkki neid toetab vaid iga kuues valija.
Guugeldades avastasin, et eesti keeles sel teemal ilmunud artiklitest on enim loetud 2015. aastal Uutes Uudistes ilmunud „Overtoni aken ehk kuidas kõigest viie sammu abil ühiskonda muuta”. Selles loos kirjeldatakse lisaks aknale, kuidas muuta algul täiesti mõeldamatu mõte ühiskonnas viiesammulise tegevuskava tulemusena populaarseks ning kinnistada see seadustena.
Kes oleks aasta tagasi ette kujutanud, et Eestis on populaarne või vähemalt aktsepteeritav seadust täitvate ametnike poliitiline ründamine, avalik alandamine ja ametist vabastamine? Tundus, et kindlalt on paigas arusaam, mille kohaselt seadusi järgivad ametnikud, aga ka korrakaitsjad ja kohtunikud kaitsevad riiki võimul olevate poliitikute omavoli eest.
Poole aastaga on EKRE seda arusaama oluliselt muutnud. Selleks on partei kasutanud Martin Helme sõnade kohaselt suurt ideed, mis on „edukalt seotud igapäevaste poliitiliste küsimuste külge, mis tegelikkuses avalikkusele korda lähevad”.
Suureks ideeks on olnud võitlus „süvariigiga”, mis algselt tundus kõigile peale EKRE pooldajate arusaamatu tegevusena. Ent süvariigiga võitlemise ettekäändel on valitsuses järjest rünnatud konkreetseid ametnikke, kes on oma tööd ausalt teinud. Hea näide sihtmärkide teadlikust valikust on see, et kuigi Ida-Virumaale tuuleparkide ehitamise küsimuses keeldus koostööst rahandusminister Martin Helmega kaitseminister Jüri Luik, siis nimeliselt rünnati selle eest asekantslerit, kes poliitikuga avalikult väidelda ei saa. Lausrünnakutega on tekitatud ühiskonnas tunne, et kui mingi jama on, ju siis on selles mingi osa süüd ka teisel ehk ametnike poolel.
EKRE on nende rünnakute puhul kandnud kaotusi elavjõus, kuid tekitanud ajakirjanduses ja avalikkuses mõttevahetus nende sõnastatud teemal „kas ametnikel on liiga palju võimu”?
Vastus sellele küsimusele pole paljude inimeste jaoks veel jaatav, aga oma tööd ausalt tegevate ametnike ründamine ei ole enam mõeldamatu, vaid täiesti aktsepteeritav ning mõnes valijarühmas juba tunnustusväärne tegevus. Siit jääb veel ainult üks-kaks sammu selleni, et seadustest üle sõitev korruptiivne poliitik võib ametnike paika panemise ettekäändel soosida mõnd ettevõtet ning täita nii parteikassat.
Tavaline sotsi epistel. Kui targemat avaldada pole, võiks soliidne leht ju näiteks Onu Remuse jutte avaldada. Või ristsõnu avaldada. 🐸
Tegelikult võiks maakonna esisots N.S. arvamuslugusid kirjutada, milleks importida
Miks roolijoodik ja “kinnimätsija” saab sõna LEs? Kas see ongi nn õige ajakirjandus? Järelikult ongi LE ja Eesti ajakirjanduslik tase lihtsalt s…kui ei suudeta ka kõige labasemat taset hoida.
Kui see inimene käitubki valesti, siis on tema arvamusartikkel heaks näiteks, et see millest ta kirjutab ongi vale arusaam ja tegelikult on asjalood hoopis teistmoodi.
Kaine peaga kirjutatud?
Jah, ta eksis. Seda jäädki ketrama? Püüa midagi muud ka kinni, arutle!