Elus tuleb tihti asju ümber hinnata. Mõnikord hinnatakse asju ümber mitme inimpõlve jooksul. See on asjaosalistele vähem valus meetod, ka kõige aeglasemad geenid jõuavad lõpuks järele.
Teinekord on ümberhindamiseks aega aga vaid mõni aasta ja siis suudavad muudatustega kaasa käia vaid need kõige taibukamad ja kiiremad, kel on „üleloomulik haistmismeel”, kui laenata väljendit kultusteosest „12 tooli”.
Eesti taasiseseisvumisest saadik oleme pidanud palju asju ümber hindama. Näiteks selgus, et seda tüüpi põllumajandus, mida me 1980. aastate lõpus idealiseerisime, kus olid Tõnissoni-tüüpi peremehed, traksid trimmis, rukkikotte veskisse vinnamas ja seapõrsast kõrva tagant sügamas, on minevik. Aeg oli vahepeal sada aastat edasi läinud, töökate sulaste ja teenijate asemele tulnud programmeeritavad traktorid ja lüpsirobotid ning paari- kuni paarikümne hektariga talumajapidamine ei olnud enam rentaabel.
