Kujutage ette, et te juhite mõnda riiki, mis on kinni püüdnud Vene spiooni. Järgnevalt toon välja mõned asjad, mida te peaksite Vene suursaadikule ütlema. Esiteks, näidake oma pahameelt. Tühistage eelseisev visiit, külmutage kaubanduskõnelused, lükake edasi teised üritused. Arutage ka väljasaatmisi. Vähemalt üks või isegi mitu Vene saatkonnas või teistes diplomaatilistes esindustes asuvat ametnikku peavad kohvrid pakkima. Te võite arutada selle üle, kas teha juhtum avalikuks või (Venemaa säästmiseks piinlikust olukorrast) öelda seda eraviisiliselt.
Järgmisena võite mõelda vahetuste peale. Kui teil on vahi all Vene spioone, võib osutuda võimalikuks nende kohtuprotsessi eelne või järgne väljavahetamine Nõukogude-aegses vanglas virelevate Lääne luureagentide vastu – sel kuul vahetati kokkuleppe alusel kaks leedulast kahe venelase vastu ning vahetusse kaasati ka üks norralane. Te võite rääkida ka teiste, sõbralike riikidega. Ehk on teie spioonipüüdjad paljastanud juhtlõngasid, mis võivad osutuda kasulikeks nende vastuluureteenistustele.
Briifige liitlasi nii või teisiti. See on märk sellest, et te võtate oma riigikaitset tõsiselt. Suhelge ka palju oma avalikkusega.
See uudis peaks olema meeldetuletus sellest, et Kreml ei sõlmi liite. Ta tõlgendab sõbralikku käitumist nõrkuse märgina ja kasutab seda ära. Spioonipüüdmine, te peaksite selgitama, on märk edust, mitte läbikukkumisest. See näitab, et süsteem töötab. Teie ametnikud peaksid tegema selgeks, et uurimised jätkuvad. Karistused on karmid, kuid igaüks, kes arvab, et on end kompromiteerinud, peaks vahelejäämist ootama jäämata kohe ette astuma.
Mida ei tuleks teha, on küsida lihtsalt “Miks?” ja öelda, et läbikäimine jätkub tavapärasel moel. See oli Serbia presidendi Aleksandar Vučići jõuetu vastus varem sel kuul YouTube’i riputatud videole, mis näitas endist Vene Belgradi saatkonna sõjaväeatašee asetäitjat polkovnik Georgi Klebanit andmas raha erus olevale Serbia sõjaväeohvitserile. Kleban oli kolme allikaga 10 korda kontaktis ja andis kolmel juhul raha üle, ütles president. Teistel Vene luureohvitseridel olid riigi relvajõududes ühtekokku veel üheksa muud allikat.
Selle asemel, et Vene suursaadikut kritiseerida, ütles president nukralt, et Serbia on ainus Euroopa riik, kes ei ole kunagi Venemaale sanktsioone kehtestanud. Ta väljendas kindlust, et Vladimir Putin ei olnud operatsioonist teadlik. Serbia ei kavatse muuta oma poliitikat “vennaliku ja sõbraliku” Venemaa suhtes. Järgmisele kuule kavandatud visiit Moskvasse jääb graafikusse.
Märgid näitavad, et spiooni tabamine oli Serbia vastuluure töö, mille töötajad ei suutnud Klebani kohtumisi nähtavasti tema tõhusate julgeolekumeetmete tõttu filmida. See viitab mingil kujul välisabile, peaaegu kindlasti mõnelt lääneriigilt. President Vučić aga jättis neile tänu avaldamata. Selle asemel kurtis ta, et ka lääneriigid luuravad Serbia järele.
Ehk on see isegi hea, et nad seda teevad: endise Jugoslaavia suurim riik on Kremli pahategude kasvulava piirkonnas.
Brüsseli, Pekingi ja Moskva vahel tasakaalu otsiva Serbia ebakindel välispoliitika jätkub. President lükkas usutluses Der Spiegelile tagasi mis tahes mõtte sellest, et Serbia fašismivastane hoiak ja poolehoid eeldatavale nõrgemale peaksid laienema Ukraina toetamisele selle võitluses Vene agressiooniga. “Mind ei huvita maailmaareen,” ütles ta. “Ma hoolin Serbiast ja Balkanist. Jutul lõpp.”
See meenutab Rick Blaine’i filmis Casablanca tõrjumas abipalveid lausega “Ma ei pane oma pead kellegi eest pakule. Selle maailma probleemid ei ole minu lahendada”. Härra Vučić ei pruugi hoolida välismaailmast, kuid Venemaa-sugused riigid ei vasta sellele viisaka kauguse hoidmisega. Nad kohtlevad Serbiat geopoliitilise mängukannina. Spiooni tabamine oli võimalus sellest kitsikusest väljuda, mitte seda rõhutada.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
