4

Aimar Ventsel: müüt Vene demokraatiast

Aimar Ventsel

Augusti lõpus avaldas saksa päritolu ja nüüdseks rahvusvaheliselt tegutsev ning Kiievis elav politoloog Andreas Umland Ukraina internetiajakirjas Apostrofa artikli Putini režiimi agooniast.

Kõige muu kõrval pühendab autor pika lõigu ka sellele, kuidas Läääs 1990ndate aastate alguses kaotas Venemaa. Kui teha lühidalt, siis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist puudus Läänel ühtne strateegia ja arusaam sellest, kuidas integreerida Venemaad muu Euroopaga, isegi järjest enam demokraatlikumaks muutuva endise sotsialistliku Ida-Euroopaga.

Teatud mõttes on Umlandil õigus. Eks vigu tehti, kohati tagajärgedele mõtlemata. Umland on tuntud Venemaa ja Ukraina analüütik, kelle poolt kirjutatu ületab väga paljude Venemaad analüüsivate politoloogide taseme.

Politoloogia on teadus, kus keskendutakse nö suurele poliitikale ja tehakse väga palju  tugitoolianalüüse. Politoloogid käivad reeglina vähe neis riikides, millest nad  kirjutavad ja kui, siis pealinnast nad enamasti kaugemale ei jõua. (Umland on tõsiseltvõetav autor, eriti võrreldes nende Venemaa ekspertidega, kes isegi vene keelt ei oska).  Politoloogide seas võibki tihti kohata arvamust, et 1990ndate Venemaa oli demokratiseerumise teel, raskel ja vaevalisel, ent ikkagi teel.

Minu Siberi-uurija karjäär algas just sel ajal, kui Venemaa pidi olema just kõige lootusrikkamas faasis demokraatlikuks ühiskonnaks saamise teel ehk enne ja pärast 1996. aasta presidendivalimisi Venemaal. President Boriss Jeltsini võitu kommunistide üle pühitseti Lääne meedias kui demokraatia võitu nõukogude aega tagasilibisemise üle. Arvestades sellega, et Jeltsini võit oli kõike muud kui puhas, siis on omaette paradoksaalne muidugi see, et nii Lääne kui ka Vene demokraadid pigistasid silma kinni, kui demokraatia päästeti ebademokraatlike võtetega – meediamanipulatsioonid, välismaa poliittehnoloogide abi ja USA poolt Jeltsini käsutusse antud siseinfo vastaste kohta.

Ent minu jaoks oli hoopis tähtsam avastus, et Siberi tööstuslinnades toetasid laiad massid (isegi põhjapõdrakasvatajatest handid) kommuniste. Üks põhjusi oli see, et sõna „demokraatia” lausuti sealkandis põlgusega. Seda ka liberaalide poolt. Asi pole ainult selles, et Jeltsin tegi midagi valesti või diskrediteeris euroopalikku arengumudelit. Peamine põhjus oli see, et Moskvast väljas ei juhtunud demokratiseerimise loosungite all suurt midagi. Kohalik võim oli kindlalt suurte ettevõtete juhtide ja administratsiooni käes. Suurtest ettevõtetest koorusid hiljem välja enam või vähem väljapaistvad oligarhid ja kohaliku administratsiooni juhid järgisid vankumatult nõukogudeaegse Kommunistliku Partei funktsionääride tegevusstiili – kui täidad korralikult keskusest tulevad käsud, siis ei vaata  keegi su sõrmedele. Nii said linnapead, kubernerid ja muud sellised ametnikud oma regioonis suhtelise tegevusvabaduse, mida nad nautisid sümbioosis suurettevõtetega nagu Gazprom, Lukoil või Surgutneftegaz. Kogu seda talitamist isiklikus vürstiriigis maskeeriti aga demokraatia maskiga. Retoorikas oli kõik alates valimistest ilusasti demokraatlik. Praktikas aga hääletasid töölised ja nende pereliikmed nende kandidaatide poolt, kelle poolt neil kästi hääletada. Ehk siis selliste poliitikute poolt, kel oli välja kujunenud viljakas koostöö kontserni juhatusega. Demokraatiat sildina kasutades suruti maha kohalikku teisitimõtlemist –kohalikke MTÜsid ei rahastatud väitega, et rahvas seda ei poolda, kohalikud ettevõtted keeldusid ostmast reklaami administratsiooni suhtes kriitilistest ajalehtedest ja ülikoolide rektorid survestasid demokraatlikke tudengeid ning nende organisatsioone.

Selline stiil oleks olnud vaid pool hädast, kui enamik Venemaa perifeeriast (ehk siis kogu riigi elanikkond väljaspool Moskvat ja Peterburgi) oleks kuidagi välja saanud käsuliinis elamisest. Ent paraku ei tähendanud Nõukogude Liidu kokkukukkumine seda, et Venemaal oleks kokku kukkunud  nõukogude elustiil. Lääne ajakirjanikud, kes kirjutasid vaimustatud artikleid Venemaa demokratiseerumisest, ei saanudki aru, et nad kannavad tervele riigile üle seda, mis toimus kitsas Moskva-Piiteri boheemide ja demokraatide seltskonnas. Ning nendes linnades toimuski palju:  puhusid uued tuuled, kunstiline ja poliitiline loomingulisus õitses ning tekkis tunne, et Nõukogude Liiduga on tehtud kardinaalne lõpparve. Samal ajal ärastati väljaspool Moskvat ja Peterburi demokraatlike majandusreformide sildi all nõukogudeaegne tööstus ja suur osa elanikest muudeti mõisahärrast sõltuvateks sunnismaisteks. Ning neil inimestel isegi vedas, sest teised üritasid kuidagi ots-otsaga kokku tulla, sest palka ei makstud kuude kaupa.

Pole ka ime, et jutud sellest, kuidas Venemaa on muutunud Euroopaga järjest sarnasemaks,  tundusid enamikele inimestele küünilise irvitamisena. Palju lihtsam ja turvalisem oli elada käsuliini maailmas. Nagu kohalik esimene sekretär omal ajal, nii keelas-käsutas linnapea või kuberner omatahtsi, ent võttis sellega endale ka vastutuse ja vabastas inimesed kohustusest  oma peaga mõtelda. Lisage sinna juurde lokkav korruptsioon ja polegi ime, et Venemaal on „demokraatia” reeglina sõimusõna. Ja millist unelmate demokraatiat saabki sellises situatsioonis oodata?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nimi (vabatahtlik)
Nimi (vabatahtlik)

Kui nüüd vaadata maailmas ringi ja näha seal demokraatia hällide praegust heitlust Brexiti ja Trumpi laadsetes nähtustes(kus ühed ei taha, teised ei saa, kolmandatele pole kasulik, neljandad ei saa millestki aru, aga kõik säutsuvad läbisegi ja tahaks rohkem rohkem tarbida ja tähtsad olla – umbes nii kõlab objektiivne iseloomustus maailma praegusele olukorrale), siis müüt mureneb ka mujalt.
Kas demokraatia suudab muutuda ja uutele väljakutsetele vastuseid pakkuda?
Elame näeme.

kotermann
kotermann

Kadunud Tšernomõrdin ütles kord üheksakümnendate alguses kuldsed sõnad: “Ükskõik mida me ehitama hakkame, välja näeb see lõpuks ikka nagu kommunistlik partei.”
Tark mees oli, tundis venelasi ja Venemaad suurepäraselt. Just selline ongi venelaste ettekujutus ühiskonnast. Nad ei oska ega tahagi teisiti elada.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

“puudus Läänel ühtne strateegia ja arusaam sellest, kuidas integreerida Venemaad muu Euroopaga”.Läänel oli täielik strateegia ja vägagi hea arusaam koos strateegijaga kuidas venemaa maavarad maha sahkerdada st.peenraha eest omastada nagu seda tehti koloniaalmaades kuni sajandivahetuseni.
Agooniast on asi kaugel ja seda peaksid vägagi hästi taipama inimesed kes on vähegi suhelnud vene inimestega venemaa sügavustes,vene hing on midagi niisugust mis on läänele tänaseni arusaamatu.

pudrujakapsad
pudrujakapsad

“…maavarad maha sahkerdada st.peenraha eest omastada…”
Ja nüüd? Riigi maavarade rikkuse poolest võiks vene inimene elada norralase tasemel. Tegelikkuses riisuvad koore punt oligarhe ja Kreml, kes sealjuures suurema osa mandist tankide ja pommide vorpimiseks kulutab.
“Vene hing” on aga rahul, sest aastakümnete jooksul on Kremli propaganda rahva ajud ära peedistanud. Deržaava hiilgus olgu tähtsam kui kõik muu.

wpDiscuz