Looduskalender edastab kakukaamera pilti 11. aastat. Tänavused, ellu jäänud kakupojad koorusid 18., 19. ja 20. aprillil.
Tänavust vaatepilti pole me kaamera ees näinud, aga teada on, et sarnased sündmused linnuriigis aset leiavad.
Umbes kuu vanuseid poegi meelitavad vanalinnud pesast välja, kuigi nad pole veel kaugeltki lennuvõimelised ja peavad noka ja küüniste abil pesapuul ringi turnima. Kakupoeg, kes korra on pesast väljunud, ei naase sinna kunagi. Ainus asi, mis sunnib loobuma kakupoegi nende „mugavast elust“, on nälg – tuleb lihtsalt pesast välja minna. Viimasel kolmel päeval istus suurim kakupoegadest pesapaku aval ja tõrjus teisi sinna ronimast ning muidugi olid nooremad veljed näljas.
Vanalinnu häälitsusi oli kuulda, aga ei tea, kas ka isaslinnu, sest teda on kaamerapildis üldse harva näha olnud.
Pühapäeva õhtul veerand üheksa paiku, lahkus esimesena pesapakust suurim kakupoeg, sest ta oli päeval kella poole neljast saadik pesapaku aval kükitanud.
Oli lootus, et mõni vanalindudest toob öösel pessa jäänutele midagi söödavat, nii eeldatavalt ka juhtus. Kuid vaatajate kurvastuseks jäi see pisemale kakupojale hiljaks.
Looduses toimuvat on kena jälgida, aga peab teadma, et seal toimub armutu olelusvõitlus. Emotsionaalne pool on vahel õõvastav, aga seda rohkem inimese arusaamade, moraali ja eetika tõttu – loodus toimib ratsionaalselt.
