Mitte tilkagi enam! Nõukogude Eesti propagandafilmid
Filmikogumikus on neli lühifilmi Eesti Telefilmi ja Tallinnfilmi arhiividest, kus näeb stiilivõtteid, kuidas Nõukogude Eestis alkoholi vastu võideldi ja kuidas korralikud kodanikud saaksid ära tunda pätti.
Sellele kogumikule sobib paariliseks teine lühifilmiprogramm „Ameerika narkolood” – samast ajast pärit õppefilmid teemal, miks narkootikumid pahad on.
Kuna selliseid arhiivifilme iga päev just vaatamisulatusse ei satu, väärivad mõlemad programmid kindlasti vaatamist. Sissejuhatuse teemasse teeb oma vaatevinklist lähtudes reklaamiguru Marek Reinaas.
Kosmonaut, ärgake! Külla tuleb Vladimir Tarassov
Viis Tarassovi filmi: „Kauboid linnas”, „Kontakt”, „Tagasitulek”, „Nööp”, „Mäekuru”
Tegemist ei ole kõikide jaoks tuntud filmilavastajaga, aga neid, kes teavad hüüdlauset „Kosmonaut, ärgake!”, on kindlasti rohkem. Lause on pärit tema filmist „Tagasitulek”. 80aastane Tarassov oli küllakutse üle väga rõõmus – ta on kunagi ammu mõnda aega ka Eestis elanud.
„Reich of the Dead”
Festival algab neljapäeval tuttuue filmi maailma esilinastusega, selleks on kodumaine natsizombifilm „Reich of the Dead”. See on vahvalt vaimukas lühifilm sellest, kuidas ühes Eesti väikelinnas hakkab levima natsizombiviirus ja muudab kõik elanikud muidugi zombideks. Kui keegi tahab otsida paralleele pärismaailmaga, on alltekst kindlasti leitav.
„Tapa mind, koletis”
Üks huvitavamaid ja omapärasemaid filme festivali põhiprogrammis on Ladina-Ameerika õuduk „Tapa mind, koletis”, kus tegijad on David Lynchi stiili ristanud 1980ndate kultusklassikuga „Kiskja”. Kui need kaks ühildamatut stiili kohtuvad Mehhiko õudusfilmis, hakkab kerima üks väga kummaline müsteerium, kus vaataja ei saa esiotsa üldse aru, milleni teda tahetakse juhatada. Aga tasub lõpuni vaadata.
„Surma keskpunkt”
Üsna mitu filmi tuleb seekord Põhja-Ameerikast ja Kanadast, mis on žanrifilmide viljakas kasvulava. Näiteks zombifilmi elementidega psühholoogiline õudusfilm „Surma keskpunkt” räägib loo sellest, kuivõrd müstiline üks inimene kõigi oma tahkudega võib olla – me ei pruugi kunagi inimese lõplikest motiividest aru saada.
„Las kaamera käib – zombid!”
Jaapani filmi „Las kaamera käib – zombid!” peetakse üldse parimaks oma žanri filmiks, mis viimase paari aasta jooksul tehtud. Linateos näitab zombifilmi tegemise tagamaid ja teeb seda niivõrd humoorikalt, et võib ka täielise zombiskeptiku sellesse žanrisse armuma panna, näidates kuivõrd vaimukalt on üht põhjalikult äraleierdatud teemat võimalik käsitleda.
„Märtrid”
Hüsteeriliselt naljakate zombide kõrval leidub filme ka neile, kes tahavad näha midagi enamat. Ekstreemfilmide kategoorias näeb Prantsuse/Kanada horror-filmi „Märtrid”, mis igaühele vaatamiseks ei pruugi sobida. Sisult on see siiski üsna tõsine tükk ega kuulu kindlasti tüüpiliste saefilmide hulka. Tegemist on otsekui painajaliku unenäoga, kus ristuvad metsik õudus ja fantaasiamaailm, mis ei ole just kõige lihtsam vaatamine. Kõige selle juures on „Märtrid” väga meelelahutuslik, mis võib tunduda täiesti võimatu kombinatsioonina. Kes on vaadanud näiteks Gaspar Noe filme, teab, mida oodata.
„Verine teekond”
Kuigi suurem osa friigifilmidest on üsna halvad, leidub nende seas alati pärleid. Friigifilmide tegijatel pole enamasti raha ollagi, kuid igal sammul on näha, kuidas nad oma tööd armastavad. Seekordsel HÕFFil tasub kindlasti vaadata Jaapani lamenukkfilmi „Verine teekond”, mis on uskumatult vägivaldne film, kus Jaapani õudusfilmidele omaselt lendab ämbrite viisi verd, kuid on ometi samal ajal tõeliselt naljakas.
Kahe silma vahele ei tohiks jätta ka järjekordset Brasiilia underground-õudusfilmi „Must mets”.
