Nagu suur osa Eesti inimestest, läksin ka mina paar nädalat tagasi kinno „Tõde ja õigust” vaatama. Kui aus olla, siis alguses mõtlesin mitte minna, sest minu mäletamist mööda on raamat ise üpris masendav. Et keegi võttis vaevaks see lõputuna näiv raskuste ja piinade nõiaring peaaegu kolmetunniseks filmiks vändata, tekitas see tahes või tahtmata minus teatud kõhklusi. Tegelikult oli film aga hoopis lummav, õpetlik ja lootustandev.
Kinosaalist suurte emotsioonide saatel välja hõljudes vasardas peas väga oluline küsimus: kuidas küll see koer käsu peale junne poetama saadi? Ja võite rahulikult üles tunnistada, et mina ei ole ainus, keda see mõte kummitama jäi.
Eesti filmi kohta oli „Tõde ja õiguses” kasutatud väga palju loomi, kes ei olnud ainult taustal kaunistuseks, vaid olulistes stseenides esiplaanil. Pearu koer, kes korduvalt Andrese maja ees kakal käib ja lõpuks siis veel vorstivarguse käigus nuhelda saab. Kohe filmi alguses lehm, kes on kõhuni muda sisse vajunud ja sealt raskustega välja sikutatakse. Surnud hobune põllul. Surnud lambad. Kõik need elusad hobused – saani ees, vankrite ees, põllutöid tegemas. Kust kõik need loomad hangiti ning kes neid treenis ja õpetas? Ja kust see hull kannatus võeti, et näitlejad, lapsed ja loomad kõik omavahel koordineerida ja filmilindile saada?
Tihtipeale kuuluvad filmides osalevad koerad spetsiaalsetele loomatreenritele ja nende igapäevane töö seisnebki trikkide õppimises ja etendamises. Pearu koer on aga hoopis üks täitsa tavaline kodukrants, kes oma kunagi suurte silmade abil varjupaigast hea perenaise juurde sai. Selle sama perenaise kaasabil ja tänu oma sasitud välimusele sai koerast nüüd aga filmistaar. Professionaalsete loomatreenrite abiga oli tema staaritsemine peamiselt seotud rõõmsa ringijooksmise ja maiuste nautimisega. Junnid on filmis muidugi juurde genereeritud, aga selle te mõtlesite ilmselt isegi välja. Imelikus küürus hoiakus kükitama pidi koer aga tõepoolest õppima.
Kuidas on aga kõikide filmis olnud laipadega? Surnud koer, surnud lammas, surnud hobune? Surnud koer on elus ja trikke tegev. Surnud lamba suhtes ma pean teid kurvastama. Too on tõepoolest surnud, ei ärganud ka pärast filmi uuesti elule ja läks ilmselt kellegi rõõmuks söögilauale. Surnud hobune on aga ajutiselt tugevasse narkoosi pandud. Hobuste uinutamine pole tegelikult üldse niisama lihtne ettevõtmine ja nii assisteeris ka filmivõtetel suur osa Tartu maaülikooli hobusekliiniku arste.
Kujutage nüüd ette käputäit loomaarste, kes on harjunud korrektsetes kliinikutingimustes tööd tegema. Kõige üle valvav aparatuur kõrval piiksumas ja märke andmas, kui hobuse hingamise, südametöö või hapnikuvarustusega peaks probleeme olema. Kõik esmaabivahendid käepärast võtta, ärkamisboksidest rääkimata. Ärkamine ongi narkoosis olnud hobuste jaoks peaaegu kõige ohtlikum osa. See hetk, kui looduse poolt põgenema harjunud loom üritab juba pooluimas ennast püsti ajada, et mitte nõrgemas positsioonis olla. Ja siis hoopis ootamatult tasakaalu kaotab ja uuesti kokku variseb, peaga vastu seina kukub või jala endale kõveralt alla jätab. Seetõttu on kliinikutes hobuste ärkamiseks spetsiaalsed boksid, kus on kõik seinad ja põrand kummi või muu pehmenduskihiga kaetud. Mõnikord pannakse hobustele veel pehmendatud kaitsmeid nii jalgadele kui ka peale, et ärkamise hetkel midagi halba ei juhtuks.
Nüüd võtke see käputäis arste ja visake nad Lõuna-Eesti soodesse ning öelge neile: „Nii, hobune peab olema lapiti, võimalikult vähe hingama ja me ei tea, kaua see kestma peaks. No mida kauem, seda parem.”
Kui te väga tähelepanelikult seda surnud hobuse stseeni jälgite, siis märkate põõsalehtede sahinat. See on tingitud värisevatest loomaarstidest, kes loodavad, et nende karjääri kõige totram läbikukkumine ei lehviks lähitulevikus suurtel ekraanidel. Õnneks kandis palvetamise ja oskuste koostöö vilja ning hobune läks pärast filmivõtteid ühes tükis jälle koju.
Filmis osalevad hobused toodi üle kogu Eesti kokku ning ka mitmed minu tuttavad kutsarid ja hobuomanikud said ennast või oma neljajalgseid „Tões ja õiguses” imetleda. Kas mäletate stseeni, kus Andres saaniga kuuvalgel ööl üle raba kihutab? See ei ole mitte kuidagi digimonteeritud, vaid leidis aset päriselus. Andrese asemel oli kutsariks hobuseomanik ise ja tänaseni ei ole ta päris kindel, kuidas tema ja ta Eesti tõugu hobune sellise hulljulge tükiga hakkama said. „Kõrgema eesmärgi nimel,” arvas kutsar. „Suurema kaeraportsu nimel,” arvas hobune. Selles valguses on loomi ikka lihtsam trikke tegema panna kui inimest.
Igal juhul tasub lõpptulemusega rahul olla. Eesti 100 sai sellise filmiga igati väärika lõpuakordi.
Suur tänu selle hariva jutu eest! Köögipoolt on alati huvitav tundma õppida – igal alal.