2

Ahto Lobjakas: lühikese perspektiivi Eesti

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: erakogu

Valimiskampaania üle oleks tegelikult patt nuriseda, sest selle lõpuni on jäänud napp kuu ja Vene kaarti polegi veel laual.

2015. ja 2011. aastal ei saanud vahetult enne valimisi rahulikult rääkida suurt millestki muust kui Vene ohust. Praeguse vaikuse võib kahtlemata kirjutada Reformierakonna esimehe Kaja Kallase arvele, kes on oma lubadust pidanud. Kui raske see talle võib olla, annavad aimu viimased valimisküsitlused. Reformierakonna toetus on stabiliseerunud, kuid selgelt allpool Keskerakonna oma. Turu-uuringute ASi andmeil toetab esimest jaanuari lõpul 25 protsenti valijaist ja teist 33 protsenti. Ei pea olema ühiskonnateadlane järeldamaks, et Reformierakond veedab koos EKREga järgmised neli aastat opositsioonis kokku umbes 40 häälega – kumbki koalitsioonivõimetu, kuigi erinevatel põhjustel.

Vene kaardi kampaaniast eemaldamine on küll vajalik, aga mitte piisav tingimus selleks, et debatt saaks käia sellest, mis on Eesti jaoks tegelikult oluline. Kahe suure erakonna liidrid on otsustanud kindlalt minna peenhäälestamise (suur tänu lapsesuisele endisele peaministrile Taavi Rõivasele nimetuse eest!) teel nii kaugele, kui see viib. Taskusse jääv maksuraha, avaliku sektori palk ja pensionilisa paarikümne euro võrra aastas visandavad selle mänguruumi, mida julgevad endale lubada nii Keskerakonna esimees Jüri Ratas kui ka Kaja Kallas.

Lisandub muidugi iibeteema ja muu rahvusluse tõusuga seotu – see on kummardus EKRE panuse suunas debatti –, aga nagu eelarvemassaaž, on needki lühikese plaani teemad. Nendest rääkimine loob korraks sooja tunde, ei muuda aga midagi Eesti ühiskonna võimalustes, kui see vaatab vastu pikale perspektiivile. Seejuures on korduvaks motiiviks saamas see, et pikk perspektiiv jäetaksegi süstemaatiliselt uute, kaleidoskoopiliselt vahetuvate väikeparteide mureks. Varuratastena on neil teoreetiline võimalus koalitsiooni jõuda, kuid praktikas nad midagi muuta ei suuda. Lisaks kipuvad suured parteid uute tulijate vältimatu kogenematuse tõttu neid koalitsioonipartneritena välistama. Asjaolu, mis omakorda kaldub kahandama selliste erakondade eluiga, nagu Vabaerakond näitab ja nagu Eesti 200st karta on, kui ta peaks valimiskünnise ületama.

Tulemuseks on, et kõik erakonnad püüavad jagada raha. Mida lähemal valitsusele ollakse, seda ettevaatlikumalt, mida kaugemal, seda lahtisema käega. Mis on iseloomulik aga kõigile, on juba harjunuks saanud eeldus, et raha tuleb eelarvest. Aeg on näidanud, et midagi seal eelarves alati on ning see midagi ka majanduse kasvades suureneb.

Tulemuseks on väga ebaprotestantlik valimiskampaania, mis on suunatud ainult koheste vajaduste, üürikese rõõmu lubamisele. Naudingu edasilükkamine, et millegi suurema nimel kauem töötada, ei mahu enam Eesti poliitika peavoolu silmapiiri sisse. Käib inflatsiooniline mäng lühikese perspektiivi peale. 

Samas on laia maailma probleemid üha pikema perspektiiviga. Keskkonnaküsimused ja sotsiaalne ebavõrdsus on kaks muret, mis võivad meie reaalsusse uusi ja koledaid auke rebida mitte enam sajandite, vaid aastakümnetega. Maailma probleemid võivad näida kaugetena, kuid on meile tegelikult lähemal kui miski muu. Meie endi pärismured, kui me järele mõtleme – vaesus, ääremaastumine, keskkonna ekspluateerimine äritegevuse poolt kiire euro teenimiseks, millest parteid omakorda loodavad näpistada maksueurosid valija heaolutunde koheseks upitamiseks –, on maailmamurede pinnavirvendus. Sügavamale vaatamata majandavad Eesti peavooluerakonnad nõidusunenägusid.

Valimiste mäng käib juba teist kümnendit lühikese perspektiivi peale. Ühiskonna vananedes käib see mäng üha enam vanema põlvkonna häälte peale. Noori on vähem, neil on kergem Eestist ära minna, neid ei huvita poliitiline jagelemine ja poliitilisi jagelejaid ei huvita nemad. Vanem elanikkond kipub meil aga uppuma üha sügavamale revanšismi, mida poliitilised erakonnad oskavad vaid taga kihutada. Maailma pikk perspektiiv huvitab sellist ühiskonda üha vähem – vastupidi, keskkonda ja globaalset ebavõrdsust peetakse üha enam pseudomuredeks, mis Eesti tegelikke huvisid vaid ähmastavad ja millest Eestil õnnestub piisava tahtmise korral ennast puutumata hoida. Eesti enda valimiskampaaniate (ja tegelikult ka nendevahelise aja) pikk perspektiiv taandub ammu kaotatud võitluste ülevõitlemiseks. Ja see on põhjus, miks on valimised seni võitnud erakond, kes kõige veenvamalt lubab kätte maksta koduvenelastele nende siia tulemise eest ja Eestit ennast iga hinna eest kaitsta kohe ründama asuva Venemaa eest. See on ainus mõistetav pikk perspektiiv lühikese perspektiivi Eestis.

Kui Venemaa teema maha võtta, jääb järele Eesti elu oma igapäevases igavuses ja lootusetus luitunuses. Paarikümnest eurost kuus piisab, et unustada kõik muu. See ennast üha tugevdav loogika konserveerib – et mitte öelda marineerib – Eestit. Vanadele suunatud poliitika ehitab üha jäigemat ja suletumat ühiskonda. Üks sellise ühiskonna lühikese perspektiivi tänaseid traagikaid on, et ka suhteliselt noored poliitilised juhid nagu Kallas ja Ratas on päästmatult suletud vanade maailma üha kitsenevatesse mõõtmesse.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Imelik
Imelik

Ütlen siis ise…
Vananev rahvastik on paratamatult konservatiivne ja revanšistlik (eriti arvestades meie lähiajalugu ja süvenevat majanduslikku ebavõrdsust).
Muutusi saab esile kutsuda ainult noorem põlvkond, juhul kui ta ei kopeeri
vanemate käitumismudeleid ja on oma ideede eest seismisel sihikindlam, järjepidevam ja ühtsem. Sel juhul leiavad head ideed toetust ka vanemalt
elanikkonnalt, sest pole see nii ühtne midagi.

Imelik
Imelik

Tubli! Saime teada, et puudub pikaajaline perspektiiv (mis on ka tõsi) ning
lühianalüüsi rahvastiku poliitiliste eelistuste kohta. Mis me nüüd selle teadmisega pihta hakkame?

wpDiscuz