Kaksteist aastat tagasi kogunes käputäis julgeolekupoliitika eksperte, poliitikuid ja ametnikke Leedu lumisesse Trakai kuurortlinna pidama 24 tundi intensiivseid arutelusid. Mul on endiselt alles märkmed sellelt esimeselt Lumekohtumiselt ja kõigilt järgmistelt. Debatt oli vabalt voolav, sisutihe ja kõrget teadlikkust näitav.
2007. aastal tundus väliskülalistele veidrana ainuüksi mõte, et Euroopa julgeolek võiks ohtu sattuda. Vladimir Putin oli pidanud aasta varem (samal aastal – BNS) Müncheni julgeoleku-konverentsil ähvardava kõne, kuid tulemata olid veel küberrünnak Eestile ja katastroofiline 2008. aasta NATO tippkohtumine Bukarestis, kus Bushi valitsus keeras nässu Ukraina ja Gruusia liitumisvõimalused.
Alliansil puudusid toona sõjalised plaanid Balti riikide kaitsmiseks ja see ei näinud nendeks ka mingit vajadust; jutt territoriaalkaitsest oli tabu. See, et Venemaa tungiks naaberriiki ja annekteeriks selle territooriumi, tundus ebatõenäoline ka Trakaisse kogunenud überpistrikele.
Lumekohtumised on ajapikku teinud läbi vajaliku, kuid kurvakstegeva suuremaks ja struktureeritumaks muutumise, kuigi selle keskne tunnus – otsekohene ja mitteomistatav arutelu – on jäänud. Iga aasta toob uusi nägusid ja uut pakilisust. Samas on probleemide kontuurid laias laastus sarnased: peamiselt, kas eesliinil asuvad Euroopa riigid saavad ameeriklasi usaldada?
George W. Bushi valitsuse ajal oli mure selles, et terrorismivastast sõda (kas mäletate veel seda?) peeti transatlantilise sidususe arvelt. Barack Obama valitsusajal keerlesid mured hooletuse ümber seoses “taaskäivitusega” Venemaaga, raketitõrjeplaanide järsu tühistamise ja “suunamuutusega Aasiale”.
Donald Trumpi eemaletõukav retoorika toob probleemi veelgi rohkem esile. Faktid on selged: USA sõjaline pühendumus “eesliiniriikidele” pole kunagi olnud suurem, tugevam ja paremini rahastatud. Aga kas ägedaloomuline ja tehinguid armastav president teeks (või säutsuks) kriisi korral vale otsuse? Keegi ei tea. Mõned leedulased mõtisklevad eraviisiliselt ja mitte nii eraviisiliselt, kas Balti riigid ja teised Euroopa liitlased osutuvad ameeriklaste silmis sama kergesti kõrvalelükatavaks kui kurdid Süürias.
Selle saatuse ärahoidmine hõlmab USA jaoks liitlaste asendamatuks muutmist. Lumekohtumise igihaljas debatt puudutab seda, kas eurooplased teevad piisavalt. Kaitsekulutused on 2007. aasta masendavate standarditega võrreldes kahtlemata järsult tõusnud. Leedu poliitikud on saavutanud peaaegu täieliku parteideülese üksmeele tõsta need 2,5 protsendile SKP-st.
Kokkuleppe selline ulatus tõukub Leedu tugevast julgeolekukultuurist, millest paljud teised riigid võivad ainult unistada. Samuti rõhutab see üht teist tähelepanekut: väliskülalised ei tule enam Lumekohtumisele õpetusi jagama; nad tulevad õppima. Leedu ekspertiisi järele küberasjus, Valgevene, vastupanuvõime, reservväe, infosõja ja teiste kuumade teemade vallas on suur nõudlus. Meie võõrustajad suhtuvad sellesse ehk liiga tagasihoidlikult – tulevastele Lumekohtumistele võiks kasuks tulla kohaliku talendi suurem esiletõstmine selle asemel, et pakkuda väliskülalistele liiga heldelt rambivalgust.
Dilemmasid siiski jagub. Euroopa peab tegema rohkem, kuid ei tohiks kleepida oma jõupingutustele provokatiivseid silte nagu “strateegiline autonoomia” või “Euroopa armee”. Väiksed riigid toetuvad mitmepoolsetele raamistikele, kuid sellele USA valitsusele meeldivad kahepoolsed kokkulepped. “Fort Trump” Poolas võib olla õigel viisil rajatuna Balti riikide jaoks õnnistus, aga võib jätta nad ka ohtlikku olukorda.
Kuumim teema Washington DC-s on praegu Hiina, mitte Venemaa. Leedulaste ning nende sõprade ja liitlaste ees Euroopas seisev suur töö on näidata Ühendriikide valitsusele, et nad suudavad sellel tundmatul rindel olla abiks, mitte takistuseks. Alustuseks tähendab see kriitilist pilguheitu Hiina toetusega äritegevusele piirkonnas.
Režiimiga seotud elektroonikafirma Huawei kahe Varssavis baseeruva ametniku vahistamine Poola võimude poolt tuli vahetult enne seda, kui Lumekohtumisel osalejad asusid teele lennujaama. See võib olla enne tuleviku kohta.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kohtuge lumes või kuumas saunas kuid need kohtumised ei muuda midagi.Suured targad hr.Lucas`sega koos laulsid venemaa kohesest hävingust majanduse kokkukukkumise näol aga mis on juhtunud tegelikkuses ? Loeme pidevalt kuidas venelased pole rahul oma riigikorraga,et kohe kohe algab uus Maidan venemaal. Kui rahuneks natuke ja vaataks tõele otsa ! Mida tooks kaasa meie enda poolt ülesköetud russofoobia kui NATO lennukilt väljatulistatud rakett,vahet pole kas sihilikult või kogemata, tabaks Peipsi tagust sõjaväe lennuvälja ? Kui sealt tuleva vastuse käigus saab Ämarist kartulipõld. Kas keegi on ka nii tark,et öelda kes on see mees maailmas kes annab käsu venemaa ründamiseks st.Eesti kaitsmiseks… Loe rohkem »