Silvia Urgas: mis juhtuks, kui võtakski kohustuse?

Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilistlasena on mul veider lugeda viimastel nädalatel ÜRO ränderaamistikuga seoses tekkinud arutelu tavaõiguse ümber.

Tavaõigus – rahvusvahelise õiguse lahutamatu osa, mida õpitakse süvitsi heal juhul kahel kursusel bakalaureuse- ja magistriõppes – on vist asjaosaliste endigi üllatuseks viinud täisverelise valitsuskriisini vaid paar kuud enne valimisi. Sealjuures on vähe tähelepanu saanud, mida tähendaks praktikas Eestile, kui ÜRO rändelepe muutukski tavaõiguse osaks.

Rändeleppe osas sõna võtnud õigusteadlased ütlevad, et ÜRO ränderaamistik võib saada tavaõiguse osaks ja seeläbi lõpuks ka Eestile õiguslikult siduvaks. Kui ränderaamistikul puuduks igasugune tähendus, ei oleks seda ei Eestile ega ühelegi teisele ÜRO liikmesriigile vaja. Seetõttu on ebaõnnestunud välisministeeriumi ja presidendi refräänina kõlav korrutamine, et tegu ei ole Eestile siduva dokumendiga. ÜRO ränderaamistik on kavandatud dokumendina, millel oleks tähendus ka tulevikus, kuid see tähendus saab tekkida vaid seeläbi, kui raamistikus kirja pandut järgivad vaikimisi kõik sellega nõustunud riigid.

Tavaõiguse teket võiks aga võrrelda mandrilaamade liikumisega – tegu on tohutult aeglase protsessiga. Näiteks 2018. aastal on tavaõiguse lahutamatuks osaks riikide territoriaalse terviklikkuse ja riigipiiride austamine, mis polnud tavaline näiteks paar sajandit tagasi Euroopast lähtuvate vallutusretkede ajastul. See ei tähenda, et territoriaalse terviklikkuse põhimõtet järgitakse vankumatult või et maailma riigid oleksid selle osas üksmeelel, näiteks suurem osa ÜRO liikmesriike tunnustab Kosovo eraldumist Serbiast, kuigi viimane peab seda oma territoriaalse terviklikkuse rängaks rikkumiseks. Sarnaselt on peaaegu kõik riigid üksmeelel, et inimesel eksisteerivad teatud temast lahutamatud õigused, mida tuleb austada igal pool ja igaühe osas. Selle osas, mis need õigused täpselt on, ühine arusaam puudub.

Et reegleid järgitaks, on vajalik nende kirjapanemine. Deklaratsioonidele ja riikidevahelistele kokkulepetele allakirjutamine ei tähenda, et need oleksid siduvad samamoodi nagu riigisisesed seadused või Euroopa Liidu määrused. Olenemata sellest, kas ränderaamistikus sisalduvat sõna commitment tõlkida „kohustuse” või „pühendumisena”, lubab Eesti ÜRO ränderaamistikku heaks kiites seda järgida. Mis aga juhtuks, kui Eesti seda ei teeks? Kui rahastaksime järjepidevalt ksenofoobset meediat või lubaksime seadusega välistööjõul passid piiril ära võtta ja tagasi anda alles siis, kui teatud arv töötunde täis tehtud? Eesti-vastased sanktsioonid oleksid võimalikud, aga nende osas võivad välisriigid kokku leppida ka rändeleppeta. Ränderaamistiku põhimõtteid järgimata rikuks Eesti ka mitmeid varasemaid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Raamistikus võetud kohustuste või pühendumiste mittejärgimine tooks sellised tagajärjed kaasa vaid siis, kui Eesti võtaks välispoliitiliselt täiesti teistsuguse kursi ja siis oleks meil probleeme ilmselt palju enam kui ränderaamistikuga.

Ränderaamistikuga nõus olemine või sellele vastuvaidlemine taandub tavaõigusest või mingitest juriidilistest nüanssidest enam sellele, millised on rändeleppe lugeja poliitilised eelistused. Mina ei näe raamistiku tekstis ühtegi tonti, millega Eesti kohustuks tegema midagi, mis võiks meie suveräänsust ohustada. Aga ma loodan ka, et Eesti ei hakka sarnaselt Trumpi Ameerikaga lahutama piiril sisserändajate peresid, et Eestis ei välistata töölubade taotlemisel kedagi automaatselt tema päritoluriigi tõttu, ja ma ei näe halba ka selles, et inimestel oleks õigus teatud tingimustel valida oma elukohariiki. See ei tähenda, et riikidel puuduks ränderaamistiku tulemusena õigus ise otsustada, keda ja kuidas oma riiki lasta, vaid riik kohustuks selleks, et otsustusi ei tehtaks alustel, mis peavad ühe riigi kodaniku inimväärikust teise omast vähemaks. Kui rändeleppe lugejal on teistsugused poliitilised eelistused kui mul, on need tondid olemas. See on aga täiesti teine vaidlus.

Rändelepe ei puuduta pagulasi või kontrollimatut massiimmigratsiooni, loodetavasti mitte ka võõrriigi invasiooni väikeriigi põlisrahvuse väljasuretamiseks. See puudutab eestlast, kes töötab Soomes, eesti üliõpilast, kes tahab minna Kanadasse ülikooli, Tallinna ehitusplatsidel müttavat ukraina töölist, Brasiilia kodakondsusega väliseestlaste järeltulijat, kes soovib oma perega esiisade maale tagasi kolida. Neid küsimusi ei lahenda vaidlusega selle üle, mis on tavaõigus või kuidas mingeid sõnu tõlkida.