Uus muinsuskaitseseadus on jõudmas peagi riigikogu teise lugemiseni, diskussioon seaduse üle kogub hoogu. Muinsuskaitses on tähelepanu juhitud kahele tegelikule probleemile – liigsele jäikusele ja vähesele suhtlemisele. Mõlema probleemi lahendamiseks ongi ette võetud muinsuskaitseseaduse muudatused, aga ka organisatsioonilised ümberkorraldused muinsuskaitseametis ja tema suhetes partneritega.
Kultuur ja kultuuripärand on valdkonnad, mis olid, on ja jäävad humanitaarseks, seda ei muuda ka seadusega. Samuti jäävad nad valdkondadeks, kus hinnang olukorrale ja lahendustele jääb juhtumipõhiseks – see tähendab subjektiivseks. Aga mitte suvaliseks. Muinsuskaitses kehtib hulk põhimõtteid ja reegleid, mis aitavad iga üksikjuhtumit lahendada nii, et kultuuriväärtused säiliks. Seaduski on üks nendest põhimõtete kogumitest. Ei ole võimalik seadusesse kirjutada, kas ühes korteris asuv trafarettmaaling on väärtuslikum kui naaberkorteris või kas üks muinsuskaitseala kaitsevööndi kinnistu on väärtuslikum kui teine. Need jäävad kaalutlusotsusteks, mille tegemisel osalevad mitte ainult ametnikud, vaid ka omanikud, arendajad, kogukond ja aeg-ajalt kogu ühiskond. Me ei pea kartma dialoogi ja peame säilitama dialoogivõimekuse kõikides olukordades.
Uues muinsuskaitseseaduse eelnõus on omaniku ja ametniku lähendamisele palju tähelepanu pööratud, lisatud paindlikkust ja nõustavat rolli. Mõnele võib see ju tunduda ametnikele veel suurema otsustusõiguse andmisena, aga kuidas muidu jõuda leevenduste ja olukorrapõhiste lähenemisteni.
Näiteks uueneb ehitamise ja renoveerimise eritingimuste andmise kord – kehtiva seaduse järgi peab omanik igal puhul tellima pädevalt isikult muinsuskaitse eritingimused ja ametnikud kooskõlastavad need. Tulevikus jääb ametnikele õigus määrata uuringuid – kui vajalik, siis põhjalikke, kuid kui asi on lihtsalt otsustatav ja info eritingimuste andmiseks olemas, siis võib seda teha uuringuteta. Tulevikus võib muinsuskaitse eritingimuste sisu olla ka see, et eritingimused puuduvad – projekti pole vaja ja järelevalvet ka mitte. Aga selle otsuse saavad teha spetsialistid olukorda hinnates ja reegleid järgides.
Teine püüdlus nii seaduse kirjutamisel kui ka igapäevases muinsuskaitsetöös on olnud ühtsem halduspraktika – et muinsuskaitse oleks samadel alustel kogu riigis. Muinsuskaitseamet tegutseb kõigis maakondades, kuid neile lisaks on muinsuskaitseseaduse rakendamine neljas omavalitsuses – Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Narvas – delegeeritud linna struktuuridele. Siin on mõttekoht, kuidas jõuda selleni, et suudaksime muinsuskaitse põhimõtete rakendamisel ja kodanike nõustamisel tagada ühised põhimõtted ja väärtused.
Just viimasele on plaanis lähiaastatel keskenduda. Me ei suuda rahvuslikku rikkust säilitada käskude ja keeldudega. Inimesed peavad aru saama, mida ja miks kaitstakse ja mis on selle kõige tähendus. Ainus võimalus selleks on aktiivne teavitus ja ennetustöö nii iga üksiku objekti kui ka piirkonnapõhiselt. Me oleme ju kultuurne ja haritud rahvas ning saame aru, et kultuurne keskkond lisab väärtust. Eelistame ju oma elus alati kultuurset ebakultuursele.
Loe ka: Aldo Tamm „Muinsuskaitseseadus – kas bolševistlik kingitus?” Lääne Elu, 30. oktoober 2018
Siim Raie
muinsuskaitseameti peadirektor
