Kas olete kunagi mõelnud sellele, et sooviksite kodus omada päris elus hunti? Või kas teie lapse suurim soov on olla kunagi uhke gepardi omanik? See võib tunduda teile absurdne, kuid väga paljud inimesed ihkavad saada eksootilise kodulooma omanikuks ning on selle nimel nõus palju vaeva nägema, raha kulutama ning ka riske võtma. Tuhkrud, rotid ja papagoid on juba laialt levinud, mistõttu pole enam piisavalt eksootilised, et kelleski erilist elevust tekitada. Kängurud, jaanalinnud ja metsikud kaslased on aga juba hoopis teine teema. Nendega võib nii mõnegi külastaja aupakliku pilgu välja teenida ja isehakanud miniloomaaedade külaliste hulka kasvatada.
Rahvusvaheline kokkulepe nimega CITES, mis reguleerib eksootiliste metsloomade ja taimeliikidega ning nendest saadud toodanguga kaubitsemist, soovib tagada seda, et neid liike ei ohustaks kaubitsemine. Ohustatud loomaliikide nimekiri on pikk ja põhjalik ning iga päev lisandub sinna aina uusi nimesid. Rahvusvahelist nimekirja juhivad sellised tegelased nagu Amuuri leopard, must ninasarvik ja Borneo orangutan. Eestis aga hoiame hinge kinni merikotka, lendorava, Euroopa naaritsa ja veel mitmete teiste liikide pärast. Nad on võibolla natuke vähem silmapaistvad kui nende rahvusvahelised kolleegid, kuid selle pärast mitte vähem erilised või päästmist väärt.
Just nimelt selleks, et piirata vabast loodusest loomade püüdmist, ongi loodud CITES. Organisatsioon kontrollib igasuguste eksootiliste loomade ja taimede liikumist ning kontrollib, kas nad pärinevad vabast loodusest või on juba kellegi koduse kasvanduse järglased. Sellest hoolimata teenitakse igal aastal loomade arvel miljoneid eurosid ning soovitud looma saamise küsimus on lõppkokkuvõttes siiski vaid rahas. Olenemata sellest, kas see on seaduslik või mitte.
Kui aga inimene on siis läbinud suure kadalipu, et täita oma kauaaegne unistus eksootilisest koduloomast, algavad tema saabudes kohe palju suuremad probleemid. Mida see eksootiline loom vabas looduses sööb ning kas talle on meie juures üldse võimalik hankida mõnda toitu, mis vastaks tema vajadustele? Ei ole päris nii, et koaalakaru jaoks on Selveris saadaval eukalüptilehekonserve ning vööthüääni ootavad sobiva riknemisastmega toidud lihaletis.
Sageli kannatavad eksootilised loomad vangistuses erinevate ainete puuduse käes. Ühest küljest pole olemas nende vajadustele kohandatud tööstuslikke söötasid, teisest küljest ei pruugi olla üldse lõplikult uuritudki, millest ja kuidas sellised eksootilised liigid toituvad. Kas nad toituvad taimedest või teistest elusolenditest? Millised on need spetsiifilised taimeliigid, mida need loomad eelistavad? Ja kas lihasööjad eelistavad värsket saaki või roiskunud korjust ning kas nad söövad seda tervenisti või ainult kindlaid osi sellest? Ainepuuduse tagajärjel võivad vangistuses elavad eksootilised loomad haigestuda, omada kasvuraskusi või lausa moondunud karvkatet. Nende keha pole vitaalne, vaid on nõrk.
Ka on üldiselt kehvad lood loomaarstidega, kes teaksid midagi Aafrika kääbussiili nahaprobleemidest või jaanalinnu siseparasiitidest. Eestis on mõned üksikud eksootilistele loomadele spetsialiseerunud arstid olemas, kuid ega nemadki tea kõigist loomadest kõike ja palju nende eksootiliste loomade haigusi siis üldse nii väga uuritud on. Ei ole nii nagu kassil ja koeral, et peaaegu kõike on juba kohatud ja ravisid järele proovitud ning on lugematul arvul raamatuid ja teaduslikke artikleid ning juhiseid, millest ravides lähtuda. Looduses ei hakka neid loomi ju keegi püüdma ja ravima, aga kui see loom siis mitmekümne tuhande euro eest on soetatud, ei ole „looduslik valik” sobiv raviviis.
Kui kõik tervise- ja toitumisprobleemid on lahendatud, jääb vaid veel üks tibatilluke konks. Eksootiline loom, eriti veel selline, kes on kuidagi vabast loodusest kohale smugeldatud, jääb igavesti natukene metsikuks. See on tema eriline võlu, aga ka oht omanikule. Koerte ja kasside esindajaid oleme sajandeid selekteerinud, paljundanud just selliseid isendeid, kes inimesega koos elamiseks sobivad. Sellest hoolimata juhtub ka nendega sageli olukordi, kus nad ohustavad inimest. Mida siis veel metsloomadest tahta.
Kõikide suurte unistuste juures peaks alati säilitama ka kübekese realismi ning mõtlema sellele, kas kõike peab ikka omama. Kodus puurilõvi omamine pole ikka päris sama asi mis tema imetlemine vabas looduses.
