Tänane Lääne Elu kirjutab taas 2016. aasta detsembris ilma loata kütitud punahirvest. Kahe aasta jooksul on see kolmas kord. Esimene uudis kirjeldas juhtunut, kaks järgmist rääkisid sellest, et uurimine on ikka veel pooleli. Nüüdseks on selge, et uurimine ei leia midagi.
On kaks võimalust, miks uurimine lõppes tulemusteta – kas tehti meelega nii, sest uurimise all oli oma töötaja, või olid tõendid hävitatud.
Lääne Elu sai juhtunust kaks aastat tagasi teada mitte keskkonnainspektsioonist, vaid kelleltki, kes ei soovi oma nime leheveergudele, kuid tundis ilmselgelt, et jahil juhtunu tuleks avalikustada. Tõsi, õnnetusi juhtub, aga käesoleval juhul polnud tegu õnnetusega.
Loata looma surmamisest ja jahieetika rikkumisest tuleb keskkonnainspektsioonile teatada, keskkonnainspektor Arseni Eller seda ei teinud. Seda ei teinud ka ükski tema jahiseltsi liige. Vastupidi, jahikaaslased aitasid juhtunut varjata.
Ometi lekkis juhtunu peale meedia ka keskkonnainspektsiooni, kes algatas uurimise. Kuigi uurimiseks oli seda keeruline nimetada, sest asjaga tegeles üks Harjumaa ametnik muu töö kõrvalt. Keskkonnainspektsioonile ei olnud tähtis tõe väljaselgitamine. Mõjukas riigiamet lootis, et pääseb ülestunnistuseta, et nende töötaja on käitunud valesti ja väärib karistust.
Eller sai noomituse, aga töötas sellest hoolimata keskkonnainspektorina edasi – kontrollis, et keegi jahti pidades ja kala püüdes korda ei riku, olles ise jahti pidades korda rikkunud.
Tänavu märtsis läks Eller rahulikult pensionile, sest vajalik hulk aastaid riigiametniku pensioni saamiseks said täis.
Teine võimalus on, et keskkonnainspektsioonil tõepoolest ei olnud võimalik tõde välja selgitada, sest tõendeid enam ei olnud. Aga seaduserikkuja oleks igal juhul tulnud päevapealt töölt minema saata. Seda ei tehtud, kiites inspektori käitumise vaikimise heaks.
Sama jama toimub igal pool.