1

Aidi Valliku aiandusblogi: lilleniit rõdukastis

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Pärast kollase maja marjapõõsaid ja tuvastamatuid vanu viljapuid liiguksin nüüd edasi oma järgmisse aianduseluperioodi, mis möödus kortermajas ja kestis rõdukastide ja lillepottide abiga kolm aastat.

See oli kummaline kogemus. Aga tol hetkel oli isegi mõnevõrra kergendav mõte, et ma ei peagi siin nüüd enam mingeid peenraid tegema, sest… pole ju kohta, kuhu teha. Nagu ma oma pajatuste sarja algusotsas mainisin, oli väikses mahus, nii-öelda näpuotsaga aiandamine mu elus pikka aega täiesti ebateadlik tegevus. Ma tegelesin sellega, sest see kuulus mu peas lihtsalt lahutamatult elu juurde. Aga ma ei mõtestanud seda küll veel mitte kuidagimoodi. Ja ma ei teadvustanud veel hulk aega endas salaja muudkui tiksuvat aednikukirge.

Aga see pidi just see olema, mis sundis mind kohe esimesel kevadel kortermajas oma rõdule Kivilille poest pika plastist rõdukasti ostma ja selle mulda täis kühveldama. Aga edasi?
Ma polnud ju eluski rõdutaimi kasvatanud. Mul polnud ka erilist aimu, mida neisse amplitesse ja kastidesse õieti kombeks on istutada.

Nii et täiesti juhusliku tuju ajel ostsin paki niidutaimede seemneid ja külvasin need oma rõdukasti maha. Valik tuli säärane seetõttu, et seal oli ju palju erinevate lillede ja huvitavate kõrreliste seemneid. Pilt pidi saama mitmekesine, jõuline ja metsik.

Aga tühjagi. Loomulikult ei olnud tulemus päris selline, nagu ma endale ette olin kujutanud. Suvel õõtsus mu rõdukastis mingisugune nälginud välimusega segadik erinevatest rootsikutest ja kõrsikutest. Mõistsin, et olin rängalt mööda pannud ning et vahel on arukam siiski teha nii, nagu teised inimesed ees teevad.

Nõnda tulidki minu ebaõnnestunud rõdukastiniidu asemele hoopis lõbusad pärdiklilled ja see nägi juba hoopis rohkem haljastuse moodi välja.

Natuke kurb on muidugi see, et oma eluajal ma vist päris lilleniidu rajamise kogemust ei saagi, kuigi ma nüüd juba tean väga hästi (teoorias), kuidas see käib. Isegi praegu, kus mul on maad küll, annan ma endale aru, et minu maa on niidukoosluste jaoks sada protsenti kindlalt liiga rammus ja niiske. Kaunid kultuurniidud õnnestuvad paikades, kus huumuskiht on õhuke ning paikneb lahjal ja viljatul liival või paekivisel aluspinnasel. Ning seda kahel põhjusel.
Esiteks, niidutaimed ongi sellepärast niidutaimed, et ajaloo ja evolutsiooni käigus on nad pidanud kohanduma kehvade oludega. Nad taluvad hästi umbes endaga võrdse jõuga taimede konkurentsi, ei sure nad nii lihtsalt ei janusse ega nälga ega rapsi tuul neid maha.

Kui nüüd sellistele kasinate tingimustega kohandunud taimedele pakkuda viljakat maad, milles on alati rammu ja niiskust, siis loomulikult nad alguses rõõmustavad ja hakkavad mühinal kasvama – aga see on nagu inimese puhul rasvumine. Nad kasvatavad mühinal lehestikku, aga õitsemine hilineb, hilineb… ja on tunduvalt viletsam, kui säherduse kasvu juures oodata võiks. Samuti muutuvad püsikniidutaimed liigselt rasva minnes ootamatult tundlikuks talvekülma, tuuleiilide ja seennakkuste suhtes.

Teine põhjus, miks rammusal maal head lilleniitu rajada ei saa, peitub konkurentsis (millega niidutaimed peaksid ju kohandunud olema, nagu lõiguke varem ütlesin). Probleem on aga selles, et rammusale maale levivad meeleldi ka paljude jõuliste heintaimede ja umbrohtude seemned, mis sobivates tingimustes idanevad välkkiirelt. Ning peagi katavad toekad heintaimede mättad, laiad takjalehed ja pooleteisemeetrised pujupuhmakad meie rukkilillekesed, kukemagunad, kellukad või mis iganes lillekesed sinna külvatud on. See on konkurents ebavõrdsete vahel ja meie habras niidukooslus on taolise massiga ründamise ees võimetu.

Sellepärast mina oma nelja ja poole hektari peal omale lilleniitu ei saagi. Pole mõtet hakata vaeva nägemagi, ma ei jõuaks seda kooslust siin iialgi sääraste pealtungijate eest kaitsta.
Aga kui minu maalapike asuks Palivere liivadel või Kirimäe paepealsel, siis ma katsetaks lilleniidu rajamist küll, ja suure huviga. Viimase paarikümne aasta jooksul maailmas laineid löönud aiakujundaja Piet Oudolf on niidukeskkonna imiteerimisele rajanud lausa terve maastikukujunduskoolkonna. Ja see inspireerib väga paljusid aiarajajaid ja haljastajaid.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Sass1.
Sass1.

tore ju, kui inimesel on mingi hobi, näiteks aiandus, ( sorry, ikskjuuzmi,
lugesin ainult kirjatüki pealkirja ).

wpDiscuz