Mihhail Lotman: Kristuseta Euroopa

Paavsti eeloleva visiidiga seoses on paslik meenutada, mida tähendab kristlus ja lääne kristlus Euroopa identiteedi loomisele ja kultuurile.

Filosoof Leszek Kołakowski arutleb hiljuti ilmunud raamatus „Naeruvääristatud Jeesus” teemal, mida tähendab Jeesus Euroopale ja milline oleks Euroopa Jeesuseta.

Kołakowskit lugedes tuli mulle meelde üks teine raamat – nüüdisaja ühe juhtiva võitleva ateisti Richard Dawkinsi „Luul jumalast”. Dawkins alustab peaaegu nagu Kołakowski ja kutsub lugejat ette kujutama maailma ilma religioonita. Erinevalt Kołakowskist oleks tema arvates selline maailm aga imeliselt hea paik. Kujutage ette, kutsub Dawkins üles, et ei ole enesetaputerroriste, 11. septembri plahvatusi New Yorgis, ristisõdu, nõiajahti, Põhja-Iiri konflikti, aumõrvu, teleevangeliste. Kujutage ette, et ei ole muistseid mälestussambaid õhkivaid taliibe, jumalateotajate avalikku hukkamist, naiste piitsutamist selle eest, et väike osa nende ihust on avatud võõrale pilgule.

Dawkinsi sõnum on, et kõige kurja juur on religioon ning sellest tuleb võimalikult ruttu loobuda. Kogu ajaloo olevat religioon takistanud teaduse ja kunstide arengut ja seda eriti kesk- ning renessansiajal. Tundub, et see väide on selges vastuolus tegelikkusega, tolle aja suurimad kultuuritegelased olid eranditult kui mitte vaimulikud, siis vähemalt sügavalt religioossed inimesed ning see puudutab ka selliseid kuulsaid religiooni märtreid nagu Giordano Bruno ja Galileo Galilei. Seda vastuolu seletab Dawkins lihtsalt: esiteks halvad traditsioonid ning teiseks raha: kes maksab, see tellib muusika, kirik oli aga rikkaim tellija.
Tsiteerin: „Iga kord, kui religiooni arvele kantakse Sixtuse kabel või Raffaeli „Maarja kuulutamine”, tuleb meeles pidada, et ka suured kunstnikud peavad millestki elama ja nad võtavad vastu tellimusi, kust aga saavad. […] Mis oleks saanud siis – hirmutab mind mu naine –, kui Shakespeare oleks pidanud täitma kiriku tellimustöid?”

Moodsa lääne inimesena näeb Dawkins raha võimu liialdatult: keskaegsele kunstnikule oli kirikus maalimine tihtipeale auasi ja askees. Kuulus ikonograaf Andrei Rubljov oli munk ning oma meistriteoste eest mingit materiaalset tasu ta ei saanud.

Huvitaval kombel ei kiirusta heliloojad ka praegu, kui kirik pole enam ammu monopoolne kunstide sponsor (ta polnud ka kesk- ja renessansiajal), looma „Evolutsiooni oratooriume”, ka teadusmuuseumide laemaalingud ei saa millegipärast konkureerida Sixtuse kabeliga – kas siis ei ole aine ise nii haarav või on ateistlik kunst religioossega võrreldes nii degradeerunud. Pealegi loovad kunstnikud ja heliloojad väljapaistvaid teoseid liturgilisel või muul religioossel ainel, ning sugugi mitte sellepärast, et kirik neile maksab (Arvo Pärdi looming). Tõeline kunst – ja see ei käi üksnes religioosse kunsti kohta – on ennekõike askees ja alles siis, ehkki sugugi mitte alati, ka rahateenimisvõimalus.

Mul hakkab kahju inimesest, kes ei taju Shakespeare’i pidevaid kristlikke alltekste. „Hamleti” kuulsaima monoloogi „Olla või mitte olla” tõlgendamine muutub väga primitiivseks, kui selles mitte märgata viiteid meieisapalvele ja Ketsemani hingevõitlusele. Väga peenelt tajus seda Boriss Pasternak oma luuletuses „Hamlet”, mis avab „Doktor Živago”.

Shakespeare’i „Hamleti” puhul aga on meil unikaalne võimalus võrrelda Shakespeare’i käsitlust mittekristliku algtekstiga, mille pani kirja Saxo Grammaticus (11.–12. saj). Selle Hamlet (Amleth) ei tundnud kõhklust ega vaevelnud moraaliprobleemide küüsis. Seal, kus Shakespeare’i tegelane mõtiskleb selle üle, kas olla või mitte olla, seksib Saxo Grammaticuse Amleth neiuga, kellest saab Ophelia prototüüp. Amlethi ei kõhkle ka hetkegi kätte maksmast, tema viivitus on seotud sellega, et tal ei ole selleks head võimalust. Amleth korraldab jõhkraid tapatalguid, pärast seda valitseb ta ilma igasuguste süümepiinadeta kaua ja õnnelikult.

Sündmustiku kondikava on Shakespeare’il sama mis Saxol, kuid tegelaste psühholoogia, nende motivatsioonid on hoopis teistsugused. Ilma kristliku taustata ei ole võimalik mõista, miks Hamlet kättemaksuga viivitab või miks Opheliat ei saa matta pühitsetud mulda. Shakespeare’i tekstid pole sõna otseses mõttes religioossed ning kindlasti ei kirjutanud ta neid kiriku tellimusel. Pole kahtlust, et Shakespeare kuulub kristlikku kultuuriruumi.
Richard Dawkins on andekas ja kirglik publitsist. Paraku kaotavad kirja pandult tema mõtted suure osa oma veenvusest. Tõepoolest, kui jumalat pole olemas, siis milleks raisata palju energiat ja paberit tõestamaks, et kristlaste, juutide ja moslemite jumal on väga ebameeldiv, lausa kuritegelik tüüp.

Dawkinsi arutlus on teravmeelne, kuid asjatundmatu. Siiski on Dawkinsi raamatust kasu, kuigi arvatavasti mitte päris selline, mida lootis autor. Siin võime me toetuda statistikale. Dawkinsi raamat ilmus 2006. aastal ja sai bestselleriks. Samal aastal kasvas USAs ateistliku kirjanduse läbimüük 50, samas kui pühakirja läbimüük kasvas 150 protsenti.
Kołakowskit huvitab Jeesuse fenomen Euroopa kultuuris kogu oma täiuslikkuses, kõikide imede ja pärimuslugudega.

Kołakowski ei lähe lihtsat teed, ei hakka näitama, kui tähtis on Kristus ja kristlus Euroopa kunstis või kirjanduses. Need on tagajärjed, kuid teda huvitavad põhjused. Esimest nimetaksin ma traagiliseks optimismiks. Nii iga üksikisiku elu kui ka päikesesüsteemi või kogu universumit ootab lõpp, ja see memento mori on üks kristliku maailmavaate olulisemaid komponente. Kuid see ei tähenda ei meeleheidet, budistlikku ükskõiksust ega ka epikuurlikku hedonismi, vaid toob endaga kaasa pideva mõtiskluse elu mõtte üle ja vastutuse iga läbielatud hetke üle.

Sellega on lahutamatult seotud teine komponent: transtsendentaalsus. Kõik inimlikud institutsioonid, kogu sotsiaalne elu, kõik see, mida Püha Augustinus nimetas maiseks riigiks, on olulises, ehkki nähtamatus seoses taevariigiga. Ka kõige ateistlikumad riikluse arhitektid Euroopas lähtuvad sellest, et nende praegune valitsemine ei ole veel ideaalne. Ideaal tuleb alles saavutada. Kui analüüsida näiteks kommunistlikke projekte sisuliselt, ei ole raske leida neis kristlike doktriinide parafraase, ehkki tavaliselt on tegu nende moonutatud ja lausa perverssete transformatsioonidega (vrd ka „tuhandeaastase riigi” kontseptsiooni Natsi-Saksamaal).

Ka kolmas aspekt on tihedalt seotud eelmistega. See on püha ja profaanse vastandamine. Nagu eelmiste vastandite puhul, on olulised mõlemad poolused: vastandumine ise pole vähem tähtis kui kumbki nendest. Ehkki elul on suurem väärtus kui surmal, taevariigil suurem väärtus kui maisel riigil ja sakraalsel suurem väärtus kui profaansel, ei saa kristlikust kultuurist elimineerida vastanduse vähemväärtuslikku osa. Kui Euroopa kultuur kaotab täielikult oma sakraalse tähenduse ja transtsendentsuse mõõtme – ja nimelt seda taotlevad Kristuse naeruvääristajad –, lakkab ta olemast. Euroopast jääb alles vaid geograafiline mõiste, kultuuriline tühermaa (kui kasutada Ossip Mandelštami väljendit). Kuid peaaegu sama vastuvõetamatu on klerikalism, milles kõik maine on halvustavalt maha surutud, milles maine võim on samas ka vaimne võim. Keisrile ei tohi anda seda, mis on jumala oma, aga ka jumalale ei saa omistada keisri oma.

Oma põhimõttelise pluraalsuse poolest eristub Euroopa kultuur islami totaalsusest. Kristlus ei ole totalitaarne religioon. Kristlus (vähemalt pärast Püha Augustinust) ei tõuka eemale paganlikku tarkust – kristlik kunst ja arhitektuur integreerivad orgaanilise osana antiigi pärandit.

Religioonide arvele võib kirjutada palju kuritegusid. Mul pole vähimatki soovi ega vajadust neid õigustada, kuid ilma religioonita maailm pole vähem, vaid on sootuks rohkem vägivaldne. Pealegi on siin üks huvitav aspekt: religioonist vabanenud ühiskonnad loovad otsekohe omaenda parareligioossed institutsioonid, talitused ja kombestiku.

Prantsuse revolutsiooni käigus tapeti vaimulikke, rüüstati kirikuid ja kloostreid. Ning peaaegu kohe hakati nende varemetele looma Mõistuse templeid, kus sooritati rituaale parajumaluste auks. Kommunistlikus Nõukogude Liidus olid usklike ristikäikude asemel töölisklassi demonstratsioonid, ikoonide ja kirikulippude asemel olid partei- ja valitsusjuhtide pildid ning transparendid loosungitega. Impeeriumi tähtsaimale väljakule ehitati tsikuraadikujuline rajatis, kus säilitati profaanse riigi rajaja profaanset laipa.
Peab olema suur vajadus ja tung, et sajandeid järjest ikka ja jälle naeruvääristada kedagi, kes naeruvääristajate meelest ei kujuta endast mitte midagi.