Jaanid on selleks korraks selja taga – kokkukuhjatud lõkked on ära põletatud, purjus juhid ja pidutsemise hoos viga saanud kokku loetud. Läänemaal läks tänavu hästi – hoolimata sellest, et mitmel puhul mindi karvupidi kokku, ei saanud keegi tõsisemalt viga ega sõitnud end surnuks. Ilmselt tuleb tänulik olla ka ilmataadile, kes enne jaani taevaluugid avas ja tuhkkuivale maale pahmaka vett lasi peale sadada. Nii sai südamerahuga lõkkeid põletada, kartmata, et pool metsa või küla takkapihta maha põleb. Pealegi on elu näidanud: mida kehvem ilm, seda tervemalt me pühadest välja tuleme. Ilmselt jahutab jahe ja vihmane ilm ka tuliseid päid ja nii ei kiputa end mõtlematult ohtu panema.
Siiski tundub, nagu tabaks jaanipäeval eestlasi kollektiivne hullus: kusagilt nagu antaks käsk, et peab kuhugi sõitma ja end jaanitule ääres pildituks jooma, muidu pole see nagu õige jaanipäev. Sageli kaasnevad jaanipidudega napsiste meeste jõukatsumised ja üle lõkke kargamised, mis toovad kaasa ka kehavigastusi. Mida suurem on ära joodud alkoholikogus, seda rohkem kiputakse oma võimeid üle hindama.
Kuid miks lähevad inimesed jaanipühade paiku pööraseks? Ilmselt on jaanid meie jaoks suve avapauguks: koolid on lõppenud, puhkused algamas ja paljudel tekib vabanemise tunne nagu vasikatel kevadisel karjamaal. On see ju ka aasta kõige valgem aeg, mis meelitab kaua väljas olema ja valgust nautima, sest pimedust ja kaamost kogeme aastas piisavalt pikalt.