Haapsalu kunstielu on taas raputamas pisike skandaal. Kedagi, tõenäoliselt üsna mõjukat haapsallast on häirinud Haapsalu Krahviaeda üles pandud installatsioon „Dire kabinet”. See on häirinud teda niivõrd, et ta „on juhtinud sobimatutele detailidele tähelepanu” ja installatsioonist on (kuus päeva pärast näituse avamist) viinapudel ja pits eemaldatud.
Ühest küljest võiks ju tõepoolest arutleda selle üle, kas direktori kabineti laual ikka peab olema viinapudel ja (üks) pits, ja kas õpilastel installatsiooni autoritena on sünnis selliseid detaile kasutada. Arutleda võiks ka selle üle, mis on ja mis ei ole kunst. Kas kusagilt jookseb piir? Kas kunst on kunst olemuslikult või on kunst vaid see, mille me ütleme olevat kunst? Ja kui õige on viimane, kas siis on õigus nimetada kunstiks ükskõik mida või jookseb ka sel juhul kuskilt piir? Kas selleks, et midagi kunstiks nimetada, peab olema ise kunstnik? Ja kes otsustab, kes üldse on kunstnik?
Kunstis pole miski mustvalge, aga mitte selles pole asi. Ühe pisikese õpilastööde näituse sündsaks kohandatud installatsioon ei vääriks ehk üldse tähelepanu, kui kohandamine poleks ohu märk. Kui selle koha pealt nüüd edasi mõelda, siis kas ei liigu meie heaoluühiskond juba mõnda aega kõige tasandamise suunas – et jumala eest keegi ei tunneks end riivatuna, solvatuna, häirituna. Raamatus on sõna „neegrikuningas” – vahetame välja. Pealkiri on „Kümme väikest neegrit” – muudame ära. Lööme risti kunstniku, kes on kunstisaalis sada beebit üles poonud. Stopp. Nii kaugel me (veel) ei ole, aga nii kaugel ometi, et õpilaste süütu nalja pärast endast välja minna.
Muide, alati jääb võimalus, et tegemist on provokatsiooniga. Kui poleks pudeli ja pitsi intsidenti, ei pälvinuks „Dire kabinet” mingit tähelepanu. Oleks tõesti ilus mõelda, et tsensuur on vaid reklaamitrikk.