Tänasest saab igaüks Haapsalus anda geeniproovi. See on lähedal ja tasuta. Tuleb vaid otsustada, kas anda proov või mitte.
Geeniproovi järgi koostatakse igaühele isiklik geenikaart, mis võimaldab hinnata geneetiliste haiguste riski. Teiseks võib see päästa tüütust katse-eksituse meetodil proovimisest, missuguse toimeainega ravim inimesele sobib ja missugune mitte. Tulevikus ei pea patsient omal nahal ravimi kõrvalmõjusid tundma. Piisab vaid sellest, et perearst heidab pilgu geenikaardile ja näeb: selle geneetilise kombinatsiooni puhul ei maksa seda või toda rohtu katsetada.
Teadus areneb kiiresti ja tõenäoliselt pole kaugel aeg, mil vanemad teavad juba oma vastsündinud lapse kohta, mis haiguste risk tal on, ja oskavad tema tervist paremini jälgida. Siit aga tulebki mängu hirm – kas ma ikka tahan teada, et mind (või veel hullem – minu last) ähvardab vanaduses glaukoom või kae, infarkt või pahaloomuline kasvaja. Küllap on kõik arstid kokku puutunud hüpohondriliste patsientidega, kes iga pisema kriimu raskeks haiguseks oskavad mõelda. Mis siis veel saab, kui needsamad patsiendid teavad juba ette oma võimalikest haigustest?
Teisest küljest – kui risk on teada, saab seda vähendada. Geenikaart pole needus, võimalikud riskid ei pruugi teostuda. Kui aga realiseeruvad, siis on võimalik haigus kiiresti avastada ja leida ravi. Geeniproovi andmisse peaks suhtuma nagu vähi sõeluuringutesse, mille samuti riik kinni maksab. Geenitestiga on isegi lihtsam – kui inimene ise oma geenikaardi kohta tagasisidet ei taha, siis seda talle peale ei sunnita. Latentses olekus põhjalikud andmed võivadki jääda ootama aega, mil neid tõesti on vaja, kasvõi järgmise või ülejärgmise põlveni. Mõnes mõttes on geeniproovi andmine kink lastele ja lastelastele.
kas see kaart saadetakse kõigile,kes proovi teeb ?või kuidas see käib ?