Maris Sander: Iisrael pole mänguasi

„Ma pole sinu mängukann,” laulis tänavune Eurovisioni võitja Netta Barzilai Iisraelist, vaimustades oma etteastega Euroopa televaatajaid.

Okei on olla teistsugune, visata nalja iseenda „kanakarja kambaka” üle ning olla sõltumatu ja vaba naine, olid tema sõnumid. Sellega võib täitsa nõus olla.

Paljude traditsiooniliste lembelaulude kõrval mõjus Netta mänguline ja vigurdav feminism ja enesekehtestamine Eurovisionil vabastavalt ja lõõgastavalt. Ma kujutan ette, kuidas Euroopa lapsed tantsisid telekate ees kanatantsu, kõõritasid silmi nagu Netta ja andsid talle oma hääle.

Eestlastele selline palagan aga ei meeldi – Iisrael ei saanud meilt ühtegi punkti. Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits kirjutas oma kolumnis lausa, et Netta etteastes vaatas vastu vulgaarsus ja labasus, maitsetus ja väärikusele vilistamine: „See, mis kehastab tsirkust ja palagani. See, milles väljendub ülepakutud teatraalsus ja häbitu koketeerimine. See, mis flirdib maitsetusega ja vilistab väärikusele. See, mis uhkeldab ebaesteetilise ja vormituga.”

Minu arvates võiks see mõttelõng iseloomustada hoopis Iisraeli sõjaväelist okupatsiooni Palestiinas. Kõigest viimase kahe kuu jooksul on Iisraeli snaiprid külmavereliselt hukanud sadakond Gaza elanikku ja tuhanded inimesed on saanud vigastada. Palestiinlaste süü on osalemine protestidel, kivide ja Molotovi kokteilide viskamine piiri suunas.

Väärikas riik nii ei tee, rääkimata sellest, et Amnesty Internationali Lähis-Ida direktori Philip Lutheri sõnul kujutavad Iisraeli sõjaväe sihilikud mõrvad endast sõjakuritegu. Tapeti inimesi, kes ei kujutanud sõduritele ega kellegi teise eludele mitte mingit ohtu. See mõrvalaine oli samas köömes võrreldes nelja aasta eest toimunuga, kui Iisraeli pommirahe tappis Gazas üle 2000 inimese ja vigastas üle 10 000 – nende seas üle 3000 lapse, kellest kolmandik sai püsiva puude.

Eriliselt jälk oli aga vaadata seda teatraalset groteski, kui kõigest mõni päev pärast Eurovisioni võitu avas USA oma saatkonna Jeruusalemmas. Ajal, kui palestiinlasi tapeti sada kilomeetrit lõuna pool nagu mardikaid, jõi Ivanka Trump iisraellastega pühas linnas šampust. Õnneks enamik maailma ja Euroopa Liidu riikide diplomaate sellel häbitul koketeerimisel ei osalenud, sealhulgas Eesti esindus.

Tagatipuks tuli sel nädalal uudis, et Iisrael kavatseb ehitada järgmised 2500 elamist oma koloniaalasundustesse Läänekaldale Palestiinas. See on rahvusvahelise õiguse rikkumine. 1949. aasta Genfi konventsiooni alusel on ebaseaduslik rahvastiku viimine sõjaväeliselt okupeeritud aladele. Iroonilisel kombel võeti see konventsioon vastu teise maailmasõja ajal natside sõjakuritegude ärahoidmiseks tulevikus.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu on Iisraeli rahvusvahelise õiguse rikkumiste suhtes võtnud vastu rohkem resolutsioone kui kogu ülejäänud maailma riikide vastu kokku. ÜRO Julgeolekunõukogus peab aga Iisraeli peamise patrooni USA veto sageli kinni katsed Iisrael vastutusele võtta. See poliitika on betooni valatud muuhulgas nende kavaga anda Iisraelile järgmise kümne aasta jooksul 38 miljardit dollarit julgeoleku- ja sõjalisteks kulutusteks, mille eest ostetakse peamiselt USA-lt relvi ja raketitõrjesüsteeme.

Iisrael diskrimineerib okupeeritud palestiinlasi nii trööstitult, et alates 2001. aastast on rahvusvahelises meedias palju küsitud, kas Iisraeli režiimi palestiinlaste suhtes võiks lugeda apartheidiks. Kahe rahva eraldatus, nende õiguste ja vabaduste veelahe on üüratu. Palestiinlaste liikumisvabadus on tohutult piiratud, Gazat peetakse üldse maailma kõige suuremaks avavanglaks, paljudes piirkondades on lausa eraldi teed palestiinlastele ja iisraellastele.

Iisraelist olid sunnitud riigi loomisega 1948. aastal ning 1967. aasta sõja ajal lahkuma üle miljoni palestiinlase, kes ei saa kunagi kodumaale naasta. Neil, kes on jäänud, on kodu rajamine sageli keeruline, sest tihti keeldutakse palestiinlastele ehituslube väljastamast või aetakse nad minema järjekordse asunduse teelt. Iisraeli asunikud võivad küla ehitada aga kasvõi keset palestiinlaste linna, nagu juhtus näiteks Hebronis.

Netta deklameeris oma Eurovisiooni võidulaulus, et ta pole kellegi mänguasi.
Iisraelil on mängukanne aga mitu, nende seas palestiinlased ja rahvusvaheline õigus.