1

Erkki Bahovski: kas lööme kulpi Moskvale? Võibolla siiski mitte

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

 

Finnlandisierung ehk soometumine oli mõiste, mille paiskas esimest korda laia avalikkuse ette Lääne-Saksa parempoolne poliitik Franz Josef Strauß.

Soometumise all tuli mõista Moskva mõju ja surve all elamist nagu külma sõja ajal Soomes. Eestistki on praegu räägitud venetumisest. Nii kirjutab Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar: „Eesti ajalugu on olnud pidev pendeldamine ida ja lääne vahel ning kui õhus on märke, et pendlit tahetakse jälle ida poole liikuma panna, tuleb sellesse suhtuda äärmise tõsidusega. Seda tuleks nimetada venetumiseks. Kui sõna „soometumine” oli väljastpoolt saadud hinnang riigi siseprotsessidele, siis venetumine oleks määratlus, mis kaardistaks riigisiseselt ära kohapealse soosiva suhtumise Venemaa mõjutustegevusse.” (PM, 19.02)

Oli ju Soomeski kohapeal soosivat suhtumist Nõukogude Liitu, võtkem kasvõi taistolased (mõiste tuleb Soome kommunistliku partei võitleva tiiva juhi Taisto Sinisalo nimest), sestap oleks ikkagi korrektsem kutsuda Moskvasse soosivat suhtumist Eestis paralleeli kasutades kui Estlandisierung või eestitumist. Aga Lauri Hussaril on õigus selles, et Eesti välispoliitika pendlit Venemaa suunas liigutada tahtjaid Eestis jätkub.

Viimastel päevadel on olnud võimalus taas lugeda eestitajate soovitusi. Vikerraadios avaldas pangandustegelane Indrek Neivelt arvamust, nagu algaks meie ajalugu uuesti aastaga 1988, ja tegi üleskutse sõlmida minevikuga rahu. Neivelt ei olnud rahul sellega, nagu oleks meie mälust kustutatud ENSV aastad, mida kujutatavat pidevalt halbadena.

Neivelti soovitus minevikuga rahu teha on naiivne ja samas ohtlikki. Minevikuga rahu tegijatel soovitaksin lugeda horvaatia ajakirjaniku Slavenka Drakulići Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud raamatut „Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus”, mis räägib, kuidas puhkesid endises Jugoslaavias sõjad ja missuguseid õudusi vaenupooled teineteise suhtes toime panid. Enne, külma sõja ajal, olid nad elanud justkui rahus ja harmoonias, kõnelemata oma minevikust. Niipea aga, kui tsensuur lõdvenes, ei astunud areenile mitte professionaalsed ajaloolased, vaid provokaatorid ja poliitikud, kel oli ajalugu mitte tundvat rahvast kerge üles ässitada. Sestap tuleb ajaloost, ka rasketest perioodidest võimalikult palju rääkida, et seda ei saaks keegi kaaperdada oma eesmärkidel.

Kuidas käib minevikuga rahu tegemine idanaabri juures, teame liigagi hästi. Alati võib nüüd vastuseks öelda, et me peaksime ikka tegelema omaenda ajalooga, mitte näitama näpuga naabri peale. Probleem on paraku selles, et need ajalood on omavahel põimunud ja ühe muutunud tõlgendamine mõjutab ka teist.

Tavaliselt kaasneb minevikuga rahu tegemise soovituse juures ka argument, et me oleme ajaloos liiga palju kinni ja et aeg on vaadata edasi. Need nähtused siiski ei vastandu üksteisele, kui võtta Iisraeli näide. Ma olen sattunud Iisraeli kevadel, kui tähistatakse holokausti päeva – terve riik jääb üheks minutiks seisma holokaustis hukkunute mälestamiseks. Ma olin parasjagu bussis, kui see seisma jäi ja kõik püsti tõusid. Kuid see ei ole takistanud Iisraeli edasi vaatamast ja olla maailmas innovatsioonis üks eesrindlikumaid riike.

Kuid mis puudutab Neivelti väidet, nagu ei pandaks meil tähele Nõukogude ajal saavutusi, siis siin oskan ma vaid õlgu kehitada ja soovitada rohkem lugeda. „Eesti ajalugu VI” räägib nõukogude ajast mitmekülgselt. Võib võtta ka näiteks Diplomaatia veebruarinumbri EV100 kohta ja leida sealt Heido Vitsuri artikli Eesti majandusest saja aasta jooksul.

Teise „intellektuaalselt huvitava” avalduse tegi päev hiljem taas Vikeraadios dirigent Kristjan Järvi, kutsudes üles Venemaale sõbrakätt ulatama. „Venelased on meie kõige suuremad sõbrad, aga meie mängime poliitilist mängu Ameerikaga,” ütles ta.

Mina ei soovi, et Kristjan Järvi otsustaks minu eest, kes on minu kõige suurem sõber. Kuid kui „minevikuga rahu teha”, siis tõepoolest annab see võimaluse mälust kustutada selle, mida Venemaa/Nõukogude Liit siin maakamaral on korda saatnud.

Aga eriti pahaendeline oli lugeda Järvi soovitust, et Eesti peab otsima sõprust Venemaaga hoolimata sellest, kes parasjagu Kremlis valitseb. Tõsiselt? Et kui võimul oleks keegi Ivan Groznõi või Jossif Stalini sugune, kes oma inimesi tappis, siis meie lööme kulpi ja oleme sõbrad?

Suhted USA ja Euroopa vahel on praegu keerulised. Eestil on mõnikord raske liitlaste vahel valikuid teha, kuid miks me peaksime veel valima eestitumise tee, see jääb küll arusaamatuks.

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimataja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Muidugi Neiveldi väljaütlemised ei meeldi paljudele kes tahavad ainult pidevalt halada – vaadake mis meiega tehti,vaadake kust me tuleme ja siis täiega möödanikku sõimata.
See pidev enesehaletsemine,kellegi süüdistamine st.viha õhutamine ei vii meid kuskile.Venemaa on ja jääb meie naabriks ja maailma suured asjatundjad on palju kirjutanud geopoliitika teemal,et kas meie naabri poliitika meile meeldib või mitte tuleb temaga enamvähem normaalselt läbi saada.
27 aastat oleme tiblatanud,kas juba ei ole piisavalt ?

wpDiscuz