0

Anvar Samost: viige see diivan prügimäele!

Anvar Samost. Foto: erakogu

Riigireformi mõttekoja esialgsete ettepanekute detailidele keskendumise asemel peaksime hindama algatuse kogumõju Eesti poliitikale.

Kui soovite aru saada 28 ettevõtja motivatsioonist erakondadele riigireformi peale suruda, siis kujutage ette järgmist.

Olete 1992. aastal tagasi saanud perekonnalt nõukogude võimu poolt 50 aasta eest ära võetud maja. Suurte pingutustega annate majale taas teie perele sobiva vormi, remondite, ehitate ümber, jagate toad laste vahel, sisustate, istutate uued viljapuud ja -põõsad. Mööda läheb enam kui 25 aastat. Varem üsna üksikuna seisnud kodu on nüüd viimase kümnendiga tekkinud küla keskel. Teie elus on olnud muresid ja rõõme, inimesed on vanemaks saanud, mõni kodust lahkunud. Muutunud on pereliikmete vajadused, elulaad. Ei maksa mainidagi, kui palju paremaid ehituslahendusi ja -materjale saaks kasutada, kui maja uuendamist peaks alustama nullist. Asulasse on toodud gaasitrass, teed on saanud asfaltkatte. Ja ka raha on praegu rohkem, sest laenu pole te palju võtnud ja sissetulekud on suurenenud.

Aga tõsi on ka see, et ilmselt kannataks veel aastakümneid majas harjunud viisil elada. Aeg-ajalt ostaks mõne uue mööblitüki, vahetaks teleri uuema vastu, uuendaks internetiühenduse lepingut, värviks planku, istutaks uusi lilli ja ilupõõsaid. Kui keegi küsib, et mida tühi kaevurõngas siin keset hoovi teeb, siis võib kaaluda selle serva peale lillekastide panekut. Muidu ju ikka oma rõngas, sai õige koha peale veeretamisega kõvasti vaeva nähtud.

Ka Eesti riik on täis sarnaseid kaevurõngaid, lohku istutud diivaneid või nurgas seisvaid kasutuseta gaasiballoone, mis on olemas lihtsalt sellepärast, et nad on ju alati olemas olnud ja aastatega on välja kujunenud traditsioon ja tava. Poliitikud ei jõua või ei taha status quo muutmisega tüli teha, lihtsam on võimalusel aukudesse raha kuhjata või täiendavad regulatsioone kehtestada. Eelmine peaminister oli lausa seisukohal, et Eesti vajab veel vaid peenhäälestust.

Ettevõtjad soovivad olla väimeespoja eas poliitikutele tüütu äia eest, kes tuleb külla ja tuletab meelde, et kiige, liumäe ja pehkinud ronimisredelid võiks õuest maha võtta, kui kõige noorem laps käib keskkoolis.

Võrdlus äiaga on hea ka seetõttu, et tänaste üle kolmkümneaastaste erakonnaesimeeste kõrval näevad uue mõttekoja asutajad päris eakad välja. Ämmaga ei kannata võrdlust teha. See küll kõlaks paremini, aga mis teha, 25 aasta eest oli Eesti ettevõtlus väga meestekeskne. Mitmed neist meestest on paljusid nüüd välja käidud riigireformi ideid viimase kümne aasta jooksul mitu korda esitanud, aga neid on vähe kuulda võetud. Näib, et seekord tahavad nad teha jõulisema katse, eelkõige kartes, et see ongi neile viimane võimalus, ilma naljata.

Pakett tuleb põhjalik. Seda on näha juba esialgsena välja käidud visioonidokumendist, kust nädala jooksul on kriitikud igaüks saanud oma lemmikpunkti välja valida ja maha teha. Ma soovitan detailidele esialgu liigselt mitte keskenduda.

Nagu ämma või äia õpetustes väimehele või miniale on harilikult mitu kiiksuga kinnisideed, on neis ikkagi ka kasulikke asju.

Selle asemel et täie hooga vaielda teemal, kas riigikogu kärpimine 77 või 72 liikme peale ikka annaks praegusega võrreldes parema kvaliteedi, võiks tõdeda, et koos ühiskonna küpsemisega peaks parlamendi rolli edasi arendama. Kuidas tagada poliitikas sisuline uuenemine?

Kuidas teha nii, et meil oleks ülalpeetavatest rohkem väärtuse loojaid (see suhe on juba praegu viimaste kahjuks)? Ja kui Marju Lauristin ütleb, et talle selline jaotus ei sobi, siis ta võiks näidata seda diivanit, kust nafta tuleb.

Vältimatu tõsiasi on ka see, et päris paljusid 1990. aastate alguses ja hiljem uhkusega loodud institutsioone ja asutusi pole enam vaja – kas üldse või senisel kujul, selle üle võiks arutada. Kes ei usu, siis vaadaku kastirivi, mis avaneb aadressil riigipilt.ee. Väikese näitena võin ära märkida, et meil on nii keskkonnainspektsioon, keskkonnaamet kui ka keskkonnaagentuur, kus kokku töötab sadu inimesi.

Kasulik osa riigireformi sihtasutuse tegevuses on võime orana tagumikus poliitikuid Eesti riigi tegevusi ja ülesehitust uuesti kaaluma panna. Maksumaksjate ja valijatena peaksime neile maailmavaatest hoolimata pöialt hoidma.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz