0

Silvia Urgas: viie metsametafooriga tõdemus

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula
Kas keegi veel mäletab, et kunagi oli Haapsalu metsapealinn? Õigupoolest oli Haapsalu küll alles Eesti järjestikku kaheksas metsapealinn aastal 2011.

2013. aastal valiti metsapealinnaks Elva ja pärast seda vaibus puumetropoli valimine teadmata põhjustel. Mitte et metsaseltsi välja antud tiitlil mingit suurt sisulist tähendust oleks olnud, aga tundub kuidagi sümboolne, et metsapealinnu Eestis enam ei ole.

Ma ei kavatsegi võtta seisukohta, kuidas tuleb tõlgendada statistikat ja kellel on õigus: kas metsa raiutakse liiga palju, kas juurdekasv on piisav, kuidas tuleb metsa majandada? Olen linnatüdruk (hoolimata sellest, et RMK peametsaülem kirjas Helen Rammule Haapsalut vallaks nimetas), kes lihtsalt ei saa aru, kuidas loodus töötab, ei tunne ära levinumaid lilligi ning seenel ei julge käia. Aga jättes kõrvale väite, et ainult mõned aktivistid teevad kõva kisa, mistõttu kuuldakse ainult nende häält, on näha, et eestlaste taluvuspiir ületatud. Eestlased tunnevad, et metsa raiutakse liiga palju, et vanad armsad metsatukad, millest aastaid mööda on sõidetud, on järsku muutnud kõledateks tühjadeks lappideks, kus ulub ainult tuul.

On vähe maastikke, mis on koledamad kui värske raiesmik. Linnatüdrukuna ütleks, et peaaegu sama kole ja puine on maalapp, kus on pooleli hiigelkaubanduskeskuse ehitus. Kuna lageraie on nii hingetu ja visuaalselt vastik, toob ta inimestele eriliselt okka hinge. Isegi kui selles konkreetses metsatukas oli lageraie lubatud või isegi vajalik. Metsa on tööstuslikult raiutud sadu aastaid, ometi tundub, et alles viimastel aastatel on see laiemale avalikkusele pinnuks silmas. Aga kui mitte ainult üksikutele loodushipidele, vaid ka mitmele kasumit lootvale metsaomanikule, Teaduste Akadeemiale ning lihtsale inimesele tänavalt või külavaheteelt tundub, et metsa raiutakse liiga palju, siis äkki peaks neid kuulama?

Võibolla peaks üheks mõõdupuuks, mille alusel hinnata, kas raiemaht on mõistlik, olema ka elanike endi arvamus? Eestit reklaamitakse maailmas kui puhta loodusega e-riiki. Veebilehel estonia.ee rulluvad esimesena lahti kaadrid metsast, mitte põlevkivitossusest Ida-Virumaast või tselluloositehase sisemusest. Arusaadav, turistile tuleb riiki reklaamida ilusate asjadega ning telgitaguseid ei peagi kohe paljastama. Aga miks me kohalikele riiki sama moodi ei müü?

Samas tuleb puude taga ka metsa näha. Oletame, et Eesti metsa raiutakse edaspidi äärmiselt tagasihoidlikes mahtudes, ainult nii palju, kui hädapärast vaja, nõnda, nagu hoolas ja kasumile mitte mõtlev tasakaalukas metsavaht heaks kiidaks. Puitu impordiksime. Oletame, et metsa raiumist piiratakse igas riigis, kuid selle asemel tehakse tooteid aina rohkem plastist ja muudest mittetaastuvatest materjalidest, mis oli ka alternatiiviks, millele Valgevälja metsade puhul RMK peametsaülem viitas. Ilmselgelt ei oleks ka see lahendus, mille üle maakera õnnelik oleks – et inimesed tarbivad aina rohkem.

Võimalik, et Eesti metsa ümber puhkenud diskussioon on üheks esimeseks sammuks, et eestlased märkaksid, mida mõõdutundetu tarbimine meiega teeb. Nõuanded paberi- ja pakendiprügi vähendamiseks on äärmiselt lihtsad, ometi nii raskesti jälgitavad. Prindi ainult siis, kui väga vaja on, ka siis vaid kahepoolselt. Mine poodi oma kotiga ja pea meeles, et banaanil ja apelsinil juba on looduslik pakend ümber. Püstijalu kohvi juues võta kaasa oma termos, salatit kaasa ostes vähemalt oma kahvel, pakend ja paber viska selleks mõeldud prügikasti.

Tean inimesi, kes üritavad kõigest väest loodust hoides elada. Inimesi, kes käivad kaalukaupa ostmas oma mitmekordselt kasutatud paberkotiga, kes küsivad spordiklubist üle, kas rühmatrennis osalemiseks on kindlasti paberil pilet vajalik, kes paluvad baarides oma kokteilidesse kõrsi mitte panna. Üritan vahepeal rohkem nende moodi olla, aga tihti takistab mind häbi või hirm olla tüütu. Baarmen kortsutab kulmu, kui soovin õlut teist korda sama plasttopsi sisse, müüja pakib juba pakendis sukkpüksid kilekotti enne, kui jõuan midagi öelda. Eile loobusin kilekotist, aga jogurtipakend läks rattaga sõites katki, mistõttu mu lemmikkott on rikutud. Kilekott või autoga liikumine oleks ta päästnud. Annan vaikselt alla. Vihmametsa hekseldatakse Amazonases, naftat puuritakse Saudi Araabias, metsa raiutakse Valgeväljal, elu läheb edasi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz