Päästeamet on võtnud eesmärgiks, et 2025. aastaks jõutakse Eestis tulekahjude ja -surmade poolest põhjamaade tasemele. Arvudes tähendab see, et Eestis ei tohiks aastas olla üle tosina tules hukkunu ja nelja uppunu. Tulekahjude ja nendes hukkunute arv on juba praegu kümne aasta taguse ajaga võrreldes mitu korda langenud. Nagu on öelnud Lääne päästekeskuse juht Heiki Soodla, oleme tulekahjude arvult juba põhjamaade tasemel, aga meie tulekahjud on naabritega võrreldes raskemate tagajärgedega.
Tulesurmade arv on viimase kümne aastaga langenud eelkõige tänu jõulisele ennetustööle: igal aastal on kutselised ja vabatahtlikud päästjad külastanud tuhandeid kodusid ja lakke kruvinud tuhandeid suitsuandureid või vahetanud neil patareisid. Majaomanike tähelepanu on juhitud ohtlikele elektrijuhtmetele, katkistele korstnatele ja pliitidele. Ahjusuu eest on ära tõstetud paberikorve ja selgitatud, et pliidiraual pole mõistlik ahjupuid kuivatada jne. On jagatud pottseppade ja korstnapühkijate kontakte ning mõnel pool leitud ka raha, et ohtlikke pliite või korstnaid parandada. Kuigi mõnes kodus tuleb suitsuandur igal aastal uuesti lakke kruvida ja paberikorvi ikka ja jälle ahjusuu eest ära tõsta, on tehtud töö hakanud pisitasa vilja kandma.
Ühel hetkel tuleb aga piir ette, sest alati jäävad inimesed, kes neile räägitut kuulda ei võta ega tahagi võtta. Nende inimesteni jõudmine on tõsine väljakutse. Kui vaadata eelmisel aastal Lääne-Eesti viies maakonnas tules hukkunute profiili, näeb sarnast pilti: enamik on mehed, keskmine vanus 62 aastat, armastavad alkoholi juua ja suitsetada ning elavad üksi hajaasustusega piirkonnas. Nad on inimesed, kes ei saa endaga hakkama. Nende inimestega tegelemine pole enam tavapärane ennetustöö, vaid sotsiaaltöö.