Potentsiaalsete agressorite eemale peletamine on mõistliku kaitsepoliitika nurgakivi. Palju lihtsam on heidutada oma vastast ründamast, kui olla sunnitud teda tõelises sõjas kõrget hinda makstes alistama.
NATO heidutus hõlmab peamiselt USA valmisolekut riskida oma Euroopa liitlaste kaitsmiseks tuumasõjaga. See toimis parasjagu külma sõja ajal, kuid paistab praegu pisut kulunud. Üks Baltimaade poliitik küsis minult hiljuti: „Mida täpselt kavatseb NATO teha, kui Venemaa hõivab vaid paar ruutkilomeetrit meie territooriumist?” Ideaalis oleks vastus ühtaegu kiire ja hirmuäratav, läheks tunduvalt kaugemale Brüsselist tehtud pahasest avaldusest, kuid jääks omakorda kaugele täiemahulisest sõjast.
Parim lootus on finantssanktsioonide kiire laiendamine. Seni on need töötanud püütoni põhimõttel, pigistades Vene eliiti aeglaselt karistuseks agressiooni eest Ukrainas. Me vajame ka lõgismao sanktsioone – kohest ja hirmuäratavat vastust ebamõistlikule sammule.
Venemaa välismaal asuvate varade külmutamine ja arestimine oleks suurepärane heidutus. Paraku on selle teoks tegemine keerukam, kui pealtnäha paistab. Üks raskus on sellega kaasnev kahju: üks kõrge USA ametnik ütles mulle, et Vene majandust on lihtne kokku jooksutada. Probleem seisneb selles, kuidas vältida koos sellega meie liitlaste majanduste kokkuvarisemist.
Teine on see, et suur osa sellest rahast asub jurisdiktsioonides, kus kohtud, regulaatorid ja teised otsustajad võivad neid püüdeid aeglustada või olla tõrksad, näiteks mitte-NATO riikides nagu Austria, Küpros, Liechtenstein või Šveits. Isegi mõnedel NATO riikidel on omad puudused – Briti ülemere jurisdiktsioonid nagu Briti Neitsisaared on kurikuulsalt läbipaistmatud.
Parim viis neid probleeme paljastada ja ületada on harjutada. Pakun välja “rahanduslike äkkõppuste” korraldamise. Väljend meenutab Kremli lemmiktaktikat: „äkkõppused”, mille käigus hakkavad Vene relvajõud öösel äkitselt vägesid ja varustust liigutama, just nagu kavatseksid nad oma läänenaabreid rünnata. Need õppused võivad olla üsna suured ja hõlmata isegi simuleeritud tuumarünnakut.
NATO-le valmistavad need tõsist peavalu. Inimesed peavad öösiti ärkama, satelliidid oma pilgu Venemaale pöörama, sellele kulub ressursse. Kuigi tegelikult midagi ei juhtu, on see närvesööv.
NATO riigid korraldavad äkkõppusi harva. Meie sõdurid ja poliitikud vihkavad öösel tarbetult üles äratamist. Mõnedes NATO sõjavägedes saavad sõdurid sellise tülitamise eest hüvituseks palju vaba aega, mistõttu võib see mõjuda häirivalt valmisolekule.
Minu väljapakutud rahanduslikud äkkõppused oleksid ilma kineetiliste relvadeta sõjamängud. Me koguksime kokku ja jagaksime meeskondadesse otsustajad, et harjutada väga lühikese etteteatamisega Venemaa varade külmutamist ja arestimist vastuseks Kremli mõnele (oletuslikule, kuid usutavale) ohtlikule või provokatiivsele sammule.
See hõlmaks luuresisendite, kriminaalõigussüsteemi, finantsregulaatorite ja meie kohtuekspertiisivõimete kiiret ja täpset kombineerimist korraga paljudes riikides, Euroopa Liidus ja NATO-s ja neist väljaspool. See oleks iseenesest kasulik meeskonnatöö harjutus. Veelgi kasulikum oleks takistuste tuvastamine, et need järgmiseks õppuseks kõrvaldada.
Sellised õppused suurendaksid meie võimeid ning pelk taoliste sammude läbimängimise fakt saadaks Venemaale võimsa heidutussõnumi.
Nii nagu kõigi õppuste juures, oleks ka nende puhul keeruline kombineerida sõnumite saatmist salastatusega. Venelased peaksid mõistma, et see on rahandusliku ja õigusliku võimu aukartustäratav demonstratsioon seejuures teadmata, mida me täpselt teeme, sest vastasel juhul võivad nad rakendada vastumeetmeid. Üksikasjad võivad olla keerulised, kuid ilma heidutuseta elame suures ohus.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
