2

Erkki Bahovski: ärajäänud hümn pani vajutama paanikanupule

Erkki Bahovski
Foto: erakogu

Aastavahetusel ETV programmis Eesti hümni mängimata jätmine keerutab võnkeid avalikkuses tänini.

Kes peab hümni ärajäämist riigipöörde alguseks, kes nõuab ETV saatejuhi Karmel Killandi verd. Tagatipuks on ilmunud veel arvamus, nagu oleks praegune hümn aja ära elanud (Alo Raun: kas Eesti vajab uut hümni? Jah. Praegune ei kõneta enam kõiki, Delfi, 7.01.2018). Säärane arvamus tekitas omakorda tormi rahvuslaste ridades.

Võta pits ja pea aru, ütlesid vanad eestlased. Võib ka ilma pitsita aru pidada, kui üritada vastu tulla valitsuse alkoholipoliitikale. Kas keegi ka usub, et tulemas on riigipööre ja et hümn vahetatakse välja?

Mõnikord saab tuleviku prognoosimisel abi ajaloost, ka lähiajaloost. 2001. aastal kirjutas toonane valitsuse (sic!) pressibüroo direktor Kaarel Tarand (tõsi, ta esitas artiklit isikliku arvamusena) vajadusest muuta Eesti lipp ristilipuks (EPL, 3.12. 2001). Tarand sekundeeris Eerik-Niiles Krossi ideele muuta Eesti rahvusvaheline nimi Estlandiks (paljudes keeltes on see nimi variatsioonidega Estonia).

Nii, riigipöördest jutlustajad, kus on praegu, enam kui 16 aastat hiljem, Eesti ristilipp? Või kasutatakse rahvusvaheliselt Eestist rääkides üksnes Estlandi?

Siit järeldusi tehes võikski ka hümni osas rahuneda. Ei hakka seda keegi muutma. Mures tasuks olla siis, kui on algatatud mingite „mures olevate kodanike” liikumine hümni muutmiseks, kuskil kogutakse allkirju jne. Tegemist oli lihtsalt ajakirjandusliku praagiga aastavahetusel ja sellele järgnenu tähendas meedia pingutust asja üles kloppida.

Meenub eelmisel aastal leegitsenud arutelu kommunismi olemuse üle. Eestis läks see algusest peale kiiva, sest arvajate järgi tähendas paberil kirjapandu ka automaatselt selle kandumist tegelikkusse. Ometi ei pööranud keegi tähelepanu küsimusele, mis muutis nendes tekstides esinevad ideed igapäevareaalsuseks. Lenin ja Stalin oleksid jäänud tavalisteks kurjategijateks ja terroristideks, kui poleks olnud Esimest maailmasõda, Venemaa kokkuvarisemist ja Saksamaa abi bolševikele. Hitleri „Mein Kampf” jäänuks ajalooliseks kurioosumiks, kui poleks olnud ülemaailmset majanduskriisi, mis tabas Saksamaad eriti rängalt.

Sama lugu on Eestiga. Iseseisvusmanifest oleks jäänud paberiks, kui Venemaa ja Saksamaa poleks kokku kukkunud ja Eesti poleks pidanud maha ränka Vabadussõda. Paberiks või online’i jäävad aga üleskutsed muuta Eesti sümboleid. Sest pole ei sõda ega majanduskriisi. Eesti majanduskasv oli eelmisel aastal nelja protsendi ringis, palju rohkem, kui eeldati.

Sestap tulekski vastavaid artikleid ja üleskutseid mõista sellistena, nagu need on. Artiklitena. Aruteluna. Võibolla alati mitte kõige õnnestunumatena, aga aeg-ajalt tuleks taas aru pidada, mis riigis me tahame elada. Kui keegi tahab kirjutada riigi sümbolitest või laulupeost, mis siis ikka – need artiklid ei tähenda veel muutusi, vaid jäävad inimeste enda seisukohavõttudeks.

Ka mujal maailmas esineb arutelusid ja katseid riiklikke sümboleid muuta. Uus-Meremaal oli paar aastat tagasi tõsine arutelu riigilipu muutmise üle, mis päädis kaheosalise referendumiga. Kogu sealne lipusaaga sai aga alguse küsimusest, kas Uus-Meremaa peaks saama vabariigiks – ehk siis loobuma Briti monarhist kui riigipeast. Teatavasti on Uus-Meremaa lipul Ühendkuningriigi lipp. Uuel lipul oleks olnud sõnajalavõrse, ent uusmeremaalased eelistasid referendumil vana lippu. Kas oli nüüd Uus-Meremaal riigipöördekatse? Vaevalt.

Muidugi kirjutan ma kahe käega alla arvamusele, et Eestis on riiklike sümbolite asemel hulk tähtsamaid probleeme, mida arutada. Rahvastiku vananemine, vaesus, julgeolekukoht idas, venekeelse vähemuse lõimumine jne. Aga need on keerulised teemad – igaüks neist nõuab teadmisi, analüüsioskust ja mõnikord ka empaatiavõimet.

Seevastu riiklike sümbolitega on lugu lihtsam – see kas on või ei ole, kas meeldib või ei meeldi. Online- ja sotsiaalmeedia ajastul toob igasugune arutelu riigilipu, hümni, laulupeo jt riiklikult tähtsate ettevõtmiste ja sümbolite üle juurde ohtralt klikke. Skeem on tavaliselt selline: keegi avaldab näiteks arvamust, et tuleks muuta hümni. Ajakirjanikud teavad, missugustele poliitikutele pärast seda helistada. Ning kõigele krooniks on korraldatud veel lugejaküsitlus.

Kuid ärge laske end petta – varsti tõmmatakse käima uus teema ja vana vajub unustusse. EV100 aastal neid teemasid juba jätkub…

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Olev Ait
Olev Ait
“..,,.Rahvastiku vananemine, vaesus, julgeolekukoht idas, venekeelse vähemuse lõimumine jne. …” Rahvas ei saa vananeda, kui lapsi tehakse. Järelikult, rahvas niivõrd ei vanane, vaid munad ei tööta ja vulvas on olnud valed asjad, näiteks seinakellad või narkootikumid. Vaesus?? Vaimu vaesus ja laiskus käib meil käsikäes. Üks lehm katab viiese pere piimatoodetega ära, aga meil arvatakse, et lehma pidamine ei tasu ära. Ei tasu ainult siis, kui tahetakse alla omahinna sinu piima saada. Idast pole kunagi midagi head tulnud… külma ilma ja kotiga shithole inimesi. Kus on see venekeelne vähemus? Kas prantslased pidasid sakslasi vähemuseks, kas venelased oma impeeriumis pidasid 1941 saksa… Loe rohkem »
Janar
Janar

aastavahetusel hümni lasta või mitte pole vahet ju, see kellegi kunagi väljamõeldud asi või nii, et võiks kõlada lasta… mingit olulist tähtsust ei oma minuarust tegelt üldse. Eesti rahva ärkamisaja lugu on ju ka päris ilus ja võimas! Vabariigi aastapäeval hümni ärajätmine oleks suur jama, aga nii…no ma ei tea, mis sellest siis on?

wpDiscuz