Reedel Haapsalus avatud kunstitudengite näitusega on kunst ka Haapsalus äkki jututeemaks tõusnud ja Facebookis kõlavad nõudmised üks poodud kipstittesid kujutav taies maha võtta.
Maitse, sealhulgas kunstimaitse, on teatavasti üks, mille üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Ajaloos tagasi vaadates leiab hulga taieseid, mille avalikkuse ette toomine on ühiskonnas toonud kaasa valulised reaktsioonid. Võtame või kaugemast ajast impressionistid või lähemast ajast Helsingis püstitatud Ville Vallgreni alasti naisekuju Havis Amanda. Aeg läheb ja needsamad šokeerivad taiesed leiavad koha väärikates muuseumides ja kunstiajaloo ülevaadetes.
Kuid kellel on õigus öelda, milline kunst on õige ja milline mitte, mis on lubatud ja mis mitte? Kui kunstnik leiab, et tema sisemisi tundeid annab kõige paremini edasi lille- või meremaal, ei saa keegi keelata teda neid maalimast. Kui kunstnik tahab oma maailmavalu väljendada poodud kipstittedes või purki roojates, siis on tal samasugune õigus seda teha. Publikut leidub kindlasti mõlemale. Kas kunsti puhul ongi esmatähtis kunstniku sõnumist aru saamine või hoopis see, mis tundeid loodu vaatajas tekitab? Kui teos mingil moel vaatajat puudutab, on ta oma ülesande täitnud.
Haapsalut on juba aastaid reklaamitud kui kunsti ja galeriide linna. Linnagalerii, Evald Okase muuseum, kunstikool oma kolme galeriiga, kultuurikeskuse fuajee ja väiksemad ateljeed-galeriid – kõik need annavad võimaluse eksponeerida eriilmelist kunsti ja vaatajale võimaluse külastada just endale meelepärast näitust. Ühes asjas tahaks küll linnagalerii kuraatori Agur Kruusinguga väga nõus olla: enne arvamuse avaldamist võiks näituse ikka oma silmaga üle vaadata.
kui ma oma maailmavalu välja öögiksin, siis kas sellest saaks kunzt? või kutsutakse korrakaitsjad kohale?
võiksin ka olla kunstnik (pole selles valdkonnas küll haritud), kuid oma maailmavalu ei läheks kindlasti näitama poodud tittede ega roojapurkide näol.
Võibolla lugupeetud kuraator võtab enne mõtiskleda, et miks inimesed ei tule tema kureeritut oma silmaga vaatama…
Haapsalus võiksid galeristid iga viie aasta tagant roteeruda. Tuleks värskeid tuuli ja soovi ennast rohkem müüa. Pressiteate laiali saatmine, plakati üles panek ja Lääne Elu ajakirjaniku kohale toomine pole galerii müük. Kruusingul muidugi hea meel, et poodud tited laiemasse meediasse jõudsid. Nimekad kunstnikud Haapsalku ei tule, sest nad oma kulu ja kirjadega ei hakka oma töid siia vedama. Nimekatele kunstnikele peab peale maksma. Selleks tuleb aga galeristil jalad kõhu alt välja võtta. Mis on Haapsalu galerii missioon? Mida ootab haapsallane galeriilt? Tallinn on nii lähedal. Kunstihuviline leiab näitused üles ka sealt. Seega, mis on Haapsalu galerii keskne missioon?
Nüüd teed küll galeriijuhile liiga. Milles teda süüdistada? Sa lihtsalt ära vaata seda näitust ja ongi kõik korras.
Ei tee liiga. See on linnagalerii, mitte eragalerii. Miks ei või mingi aja tagant galerist vahetuda? Asutuste juhtidel on igal pool tähtajalised lepingud ja konkursid kohtadele.
Eino Baskin käis ka kunagi ammu kunstisaalis. On meeles?