Kodumaal elav eestlane, kes veel ei tea, et käimas on Eesti vabariigi 100. aastapäeva pidustused, peab küll pime ja kurt olema. Juba pool aastat on peaaegu iga üritus toimunud selle egiidi all ja arvata on, et tuleval aastal kuulutatakse kõik külajaanituled kingitusteks Eesti vabariigile selle 100. sünnipäeval.
Lehtedes ei ilmu enam mitte lihtsalt portreelood, vaid ikka rubriigist „Juubeliaasta” või „Eestlaste aeg”. Ükskõik, mis valmib, on see pühendatud Eesti vabariigile. Homme avatakse Haapsalu lipuväljak, mis on samuti kingitus Eesti vabariigile. Eks ole imelik, et Eesti vabariik peab seda, nagu ilmselt veel paljusid kingitusi, vähemalt osaliselt oma rahakotist kinni maksma.
Nagu EV 100 korraldustoimkonna liige Margus Kasterpalu ütleb, et seda, et mõni üritus on formaalne ja mõni kink tehtud linnukese pärast, ei saa korraldajad kuidagi vältida.
Õnneks on „Eesti Vabariik 100” nii suur ja mitmekesine, et sellistest asjadest saab mööda vaadata. Lihtsalt suurepärane on idee siduda sünnipäevaüritused ajalooga, nii et tähistamine võtab palju ruumi ja aega. Ajalises mõttes algas see kevadel Liivimaa ja Eestimaa kubermangu piiri kustutamise matkaga, millega meenutati seda 1917. aasta sündmust. Sünnipäevaürituste programm järgib olulisi teetähiseid Eesti iseseisvumise protsessis kuni Tartu rahuni välja, mis tähendab, et sajanda aastapäeva tähistamine kestab 2020. aastani.
Ruumiliselt murtakse samuti Tallinnast välja. Kõik linnad, millel oli roll iseseisvumises, saavad väärt tähelepanu ka nüüd. Sada aastat tagasi keeldus 1. Eesti jalaväepolk Haapsalus bolševikele allumast ja nüüd antakse siin üle Eesti kultuuri-, spordi- ja teaduspreemiad. Haapsalu saab võimaluse võõrustada meie kõige kõrgemat koorekihti, vaimueliiti.
Kes siiski tunneb, et EV 100 jääb talle kaugeks, peaks vaatama ettevõtmise kodulehekülge.
Haapsalu on üldse bolševismi vastase võitluse kants Eestis. Ka jäägreid ei tohiks unustada…