1

Aidi Vallik: et suured lapsed jõuaksid koju

Aidi Vallik. Foto arhiiv

Noore inimese surm on alati ootamatu, julm ja ülekohtune. Seda enam meie tänapäevases turvalisena näivas maailmas, kus me keegi pole selliseks asjaks kunagi valmis.

Oleme rahul ja uhked selle üle, et lapseealiste suremus õnnetusjuhtumite läbi on viimase kahekümne aastaga vähenenud vaata et kahe kolmandiku võrra, kuid sama rõõmustav ei ole ei elu ega statistika verinoorte täiskasvanute osas, meie suurekskasvanud laste osas.

Iga järjekordne uudis järjekordse kahekümne- või kaheksateistaastase kadumisest on nagu alarm, mis peaks meid iga järgneva korraga üha rohkem mõtlema panema sellele, et kui oleme suutnud muuta nii palju turvalisemaks oma alaealiste laste kasvukeskkonna, siis kuidas suuta turvata neid meie suurekskasvanud lapsi, keda käest kinni hoidma enam ei kamanda.

Nad on noored, nad on julged, maailm on nende ees lahti kõikide oma võimalustega, ja nad seisavad selle kõige ning oma iseseisvuse lävel. Nad on andekad, targad ja toredad, igaüks omaenda erilisel individuaalsel moel, neil on vabaduse maitse suus ja suur tahtmine ennast tõestada, leida oma koht, katsetada oma piire ja õppida tundma nüüd ka kõike seda, mida lastetoa kiikhobuse seljast ei näinud.

Nad on noored, ja see on nii liigutav ning ilus aeg. Kuid samal ajal – see on ka nii ohtlik aeg. Jah, nad on kõigi võimaluste lävel – aga kõik võimalused ei ole ühtviisi head, ohutud ega turvalised. Kättevõidetud vabadus ei ole samuti ohutu ega turvaline. Aga noortel pole oskusi, kogemust ega ohutunnet, et ennast hoida – ja traagilised õnnetused juhtuvad.

Alles äsja vapustas meid Tartu tudengipoisi külmumine võssa madalasse veelompi. Aga vaid poolteist aastat enne seda kadus märtsikuus Emajõkke temast vaid aastake vanem poiss, ja veel mõni aasta varem veel üks nende saatuse- ja eakaaslane. Nende aastate vahele mahuvad veel kaks kõrtsist talvisele koduteele suunatud noort, üks Ida-Virumaa poiss ja teine Võru tüdruk, kes mõlemad hiljem lume alt välja sulasid. Võimalik, et on veel juhtumeid, mis nii palju meedia tähelepanu ei pälvinud ja millest ma ei tea, aga isegi siinloetletuid on palju, liiga palju.

Iga selline kadumine peaks meid panema mõtlema, kuidas suuta neid elusid säästa. Sest iga sellise kadumise juures on ikka mingi asjaolu, mis lubab öelda, et seda ei oleks juhtunud, kui ühikas oleks olnud valvelauatöötaja, kes ukse taha jäänud poisi sisse oleks lasknud. Või vähemalt ukseklaasil suures kirjas infonumber, millele hädajuhtumi korral 24h helistada. Kui kõrtside turvatöötajad oleksid noori välja saates osanud tähele panna, et minnakse ilma üleriieteta tuisu kätte. Või lõpuks, kui keegi tänaval liikuja oleks märganud ilmastikule ebakohaselt riides ja ebaadekvaatselt liikuvat üksikut noort ja võtnud vaevaks kas või politsei või kiirabi kutsuda. Las viivad siis plate peale, peaasi, et ellu jääb.

Jah, ma olen nõus moraalitsejatega, et selliseid õnnetusi ei juhtuks, kui noored oleksid kained. Aga nad ei ole. Vähemalt mitte alati ja vähemalt mitte kõik. Sest pidutsemine ja karjatarast pääsenud vasikate vaimustus on alati noorusega kaasas käinud ja arvatavasti jääb käima ka, kuigi õnneks mitte kõigi puhul. See aga ei tähenda ju, et nende pidutsevate esmakursuslaste elu oleks kuidagi vähem väärtuslik. Kui antakse küllalt aega, küll jõuavad kaineks saada ja suuri tegusid teha nemadki. Lihtsalt kui antaks aega.

See on põhjus, miks üliõpilaskülad peaksid päris tõsiselt üle vaatama oma turvajuhendid ja -süsteemid. Mõtlema, kas teavitus hoopis teises majas paikneva valvetöötaja kohta on tõepoolest jõudnud iga esmakursuslaseni, ja kas see info on kiire vajaduse korral leitav ja nähtav ka juba abituna ühika lukus ukse taga seistes. See on põhjus, miks võiks kas või põgusaltki koolitada ööklubide ja kõrtside turvatöötajaid, millistel tingimustel ja kuidas lasta noori sealt koduteele. See on põhjus, miks kõik me võiksime endas alla suruda pelguse sekkuda, kui näeme jaanuariöös pluusi ja pükste väel ringi tuigerdavat purjus kahekümneaastast.

Muidugi nad ei ole enam tited. Võiks eeldada, et täisealine noor tugev inimene saab ise endaga hakkama. Enamasti nad saavadki. Aga kui mitte? Kui teadmist ja kogemust ei ole, ohutunnet ei ole, ratsionaalset mõtlemist ning orienteerumist ajas ja ruumis ka hetkel joobe tõttu ei ole, jopet ei ole ja mobla on tühi ja poolpaljalt ringiuitav noor kannatab samamoodi eestlasliku suhtlemiskrambi all, mis ei lase tal võõralt abi küsima tulla?

Teine asi – kui palju neil tänapäeva üliturvatud lastel üldse mingid teadmised enese alalhoiust välja kujuneda saavad? Kindlasti nad teavad, et inimene võib pakase käes surnuks külmuda, aga see oht ei ole nende elus mitte iialgi olnud piisavalt realistlik. Selline ohuvõimalus ei mahu nende maailma ega nende teadvusesse. Samamoodi ei oska ilmselt väga paljud endale ette kujutada, milliseid trikke teadvusega võib teha ülemanustatud alkohol. Või pole neile keegi kunagi rääkinud ja nad ise pole veel omandanud kogemuslikult, et kui vähegi võimalik, siis täis peaga üksinda ära kuhugi minema hakka, lase mõnel sõbral end saata või kuluta viis eurot taksole või helista ema või isa unest üles endale autoga järele. Saa või sõimu – aga mis tahes muu variant on ohutum kui üksildane ellujäämisretk külmal aastaajal.

Nende ridade kirjutamise päeval kuulutati kadunuks veel üks 19aastane Pärnu poiss – otsingud käivad ja väga tahaks loota, et tema kohta minu kirjatöö ei käi. Ehk oli tal oidu leida omale soe ulualune kusagil tuttavate juures…

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Lünkade täiteks | Aidi Vallik avalikult

[…] Ning siis kirjutasin reedeti muidugi lasteluuletusi ning oktoobri viimasel päeval ka kohustusliku arvamusloo, mis tuli seekord kurval teemal. […]

wpDiscuz