1

Nostalgiapäevad ja vanasõidukid – kes neid suudaks lahuta…

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Kuigi nõukogudeaegsete sõidukite kallal nokitsejaid on alati leidunud, on Haapsalu nostalgiapäevad sellele ajakulukale hobile uhkelt hoogu ja hasarti juurde puhunud.

Nostalgiapäevade tõmbenumber on ilma igasuguse kahtluseta nõukogudeaegsete sõiduvahendite sõit läbi linna. Ameerika autode paraadiga võrreldes on vahe selles, et kui ookeani tagant pärinevad iludused kutsuvad esile peamiselt vaid vaimustust, siis meie lähiminevikust pärit kahe-, kolme- ja neljarattalistel on võime publiku südant soojendada ja naermagi panna. Sest mõned sõidukid ongi lihtsalt nii kentsakad, et muu reaktsioon oleks ebaadekvaatne. Otse loomulikult aitab reaktsioonide esilekutsumisele kaasa sõidukite mehitamine ajastukohaseid kostüüme kandvate kodanikega.

Kui ma eelmisel aastal küsisin nostalgiapäevade korraldustiimilt, kui palju sõidukeid nostalgiapäevade paraadil osaleb, maigutati vastuseks suud ja laiutati käsi: mitte keegi pole mitte kunagi arvet pidanud, sest pole vaja olnud – milleks? Nostalgiapäevade korraldaja Roman Sultangirejev seletas, et nad lihtsalt tulevad. Kõik teavad, et igal aastal on septembri teisel nädalavahetusel Haapsalu nostalgiapäevad. Mitte kedagi ei kutsuta, kes tahab, see tuleb.

Ja tulevadki. Juba aastaid ja tundub, et aina suurema entusiasmiga. Osa hakkab valmistuma juba varakult ja võtab eesmärgi järgmiseks korraks järjekordne hüljatud nõukogudeaegne sõiduk korda teha, sest on üritus, kus seda näidata saab. Terve hunnik lõbu endale, perele ja sõpradele kah tagatud.

Autoroller Narvast
Üks selline mees on Heiko Soosaar, kes on pärit Nõvalt Tusari külast Piirisaare talust.

„Ühe korra sai nostalgiapäevadel käidud ja nüüd on nagu haigus küljes,” ütleb Heiko.

Neil, kes näiteks mullu nostalgiapäevade paraadi vaatasid, on kindlasti meeles roheliseks-kollaseks võõbatud ilma kabiinita autoroller, kast ees ja juht mootori taga püsti seismas. Kunagi kasutati seda väga usinalt mitmesuguse kauba laiali vedamiseks. „Sellisega veeti ka Haapsalus poodidesse kaupa,” teab Heiko rääkida.

Kõnealune käru jäi Heikole silma Narva taga ühes metsas. „Oli pooleldi maa sisse vajunud, roostes jurakas,” meenutab mees.

Autojuhi ametit pidav Heiko sõitis sellest paigast oma kuu aega mööda ja vaatas iga kord, kuidas üks tükike minevikust seal nukralt hävib – aeglaselt, aga kindlalt. „Paari kuu pärast, kui oli jälle sinnapoole asja, mõtlesin, et kui alles, toon ära,” räägib Heiko.

Tõigi ja hakkas vaikselt korda tegema. „Mootori sain talle Võrust ühe hea tuttava käest, tegemist ja värvimist oli ikka omajagu.”

Aga kuna mootorgi, mis sinna peale passis, oli oma 25 aastat vana, käis Heiko enne paraadi linnas sammudega distantsi mõõtmas – tea, kas veab ikka välja. Katsetused ei olnud julgustavad, natuke kippus puudu jääma. Aga kui asjaks läks, ei vedanud vana tehnika alt. „Täpselt meetri pealt! Hea meel oli, kui Lossiplatsi jõudsin,” muheleb Heiko. Paraadi lõpus suri mootor välja.

Kõnealuse autorolleri teeb eriti väärtuslikuks tõsiasi, et neid sõiduvahendeid toodeti kogu Nõukogude Liidule Tallinnas. „Ega neid palju enam alles olegi ja nostalgiapäevadel teist sellist polegi olnud,” nendib Heiko.

Vanasõidukitega jändamine sai tegelikult alguse varem. Üks esimesi projekte oli vana võrr, mille ta tütre jaoks korda tegi. Heneliis tahtis sellega nostalgiapäevade paraadil sõita. „No ja siis ma läksin talle servise-meheks kaasa. Panime mingid naljariided ka selga ja… Järgmiseks aastaks tuli siis juba endale ka masin muretseda,” selgitab Heiko. Kuidas sa ikka tütre kõrval jalameheks jääd!

Naine võrri seljas pole ammu enam linnapildis tavapärane, ja eks nõukogude ajalgi olnud see rohkem maapiirkondade komme. Heneliis põhjendab oma võrrilembust sellega, et rattad on talle lapsest saati meeldinud. „Vanasti sai põllul koos poistega sõidetud – mina võrriga, sellesama helesinisega, ja poisid mopeedidega. Ei tahtnud teistest maha jääda, vend õpetas sõitma. Praegu on see mõnus nostalgia ja ainulaadne kogemus sellisel üritusel sõita, olla osa sellest seltskonnast ja melust,” räägib Heneliis.

Sellel aastal tahaks Heiko tulla pittu juba uue sõidukiga. Mis see on, Heiko veel ei räägi, sest ei taha ära sõnuda – asi pole veel päris valmis. Toorikuid, mida üles vuntsida, on Heiko isatalus küll ja veel, sest aastakümnete jooksul kogunenud rattalised on kõik tallele pandud. „Kindlasti tahaks veel midagi korda teha, plaane on palju, aega on lihtsalt vähe. Ikka tahaks ju nostalgiapäevadel näidata, milliste sõidukite keskel me üles kasvasime. Paljud pole selliseid ju üldse näinudki,” selgitab Heiko.

Vanad punnvõrrid

Linnamäe mees Renek Loorens hakkas vanade rattaliste vastu huvi tundma juba teismeeas. Esimesed patsiendid olid vanad punnvõrrid. „Mida vanemaks sain, seda võimsamaid Vene masinaid sai vaadatud,” meenutab Renek.

Kui ta gümnaasiumisse läks, olid võrrid juba minevik ja kord jõudis tõelise klassiku, IŽ-56e kätte. Ülikooliaastail läks asi juba toekamaks – Renek tegi korda külgkorviga mootorratta K-750 sünniaastaga 1963. Nii ta läks.

Nostalgiapäevadele läks Renek oma külgkorviga esimest korda seitse aastat tagasi, sest kuuldused selle kohta, et tegemist on väga lustliku ja stiilse üritusega, levisid aina rohkem.

„Muidugi tahtsin ka teisi masinaid näha. Kui on ka ilus ilm, siis on ju väga hea põhjus tsikkel kuuri alt välja ajada,” seletab Renek.
Hästi mõnusaks teeb selle ürituse Reneki sõnul ka asjaolu, et ei nõuta mingit registreerimist ega mitu nädalat ette otsustamist. Tuleb isu ja siis lihtsalt sõidadki kohapeale.”

K-750 on see sõiduriist, mida Renek pidevalt vormis hoiab. Mees tunnistab, et tahaks ju veel mõnele vanale pillile eluvaimu sisse puhuda, aga see on väga ajakulukas tegevus. „Kooli ajal oli aega rohkem, nüüd on pere ja muud tegevused ka,” ütleb ta.

Aga see üks ja ainus on hästi hoitud. Eelmisel aastal laskis Renek mootori korda teha. Võeti lahti, vahetati osad, mis vahetamist vajasid, löödi läikima ja pandi ratta peale tagasi. Rohkem saab ratas sõita suvel, siis paarutatakse sellega natuke küla vahel ja mõnikord käiakse linnaski ära. „Hoolitsen selle eest, et aku tühjaks ei jookseks ja ratas ikka käima läheks, kui tuleb isu sõitma minna.”

Perekondlik üritus

Sulev Vahari kodu hoovis Haapsalus ilutseb keset muru kreemvalge Moskvitš sünniaastaga 1948.

„Ma tegelikult tahtsin alguses hoopis üht vanat Volgat ehitama hakata, aga see oleks väga kalliks läinud ja neid on palju ka. Sõbrad soovitasid, et võta parem see Moskvitš – palju kihvtim!” jutustab Sulev. See oli neli aastat tagasi. „Ma ei kahetse, et nii tegin. Sain väga hea tooriku ja armusin sellesse autosse.”

Kahel korral on Sulev oma valge iluduse nostalgiapäevadeks läikima löönud, nüüd teeb ta seda kolmandat korda. Tema meelest oleks veider, kui nii uhke vanasõiduki omanikuna jäetaks kasutamata võimalus nostalgipäevade paraadil osaleda.

„Oma õue peale tuleb üritus ju kätte – kuidas sa siis ei lähe!”

Aga Sulev ei hoia oma vana mosset vaid nostalgiapäevadeks. „Suvel on seda autot Haapsalu linnas õhtuti ikka päris tihti näha,” muheleb ta. „Poes käimise auto,” lisab Sulev.

Nurgas konutada mossel ei lasta. Näiteks sel aastal osales auväärses vanuses auto mitmepäevasel reisil Hiiumaale. Sulev kiidab masinat, sest peaaegu kõik on originaalosad, kuuevoldine mootor on aga otsast lõpuni originaal.

„Mul on vaja veel mõned nipet-näpet asjad ära vahetada, et saaksin talle uunikumi musta värvi numbriplaadi,” seletab Sulev.

Valge mosse kõrval kiiskab kärtspunane 1980ndate keskelt pärinev motoroller Muravei, mis jõudis Sulevi majapidamisse sel talvel. Omal ajal veeti sellega kaupa. Eriliseks teeb selle masina asjaolu, et tegemist on kahe inimese rolleriga. Muravei tegi Sulev korda poeg Taivoga kahasse – isa mehaanik, poeg maaler ja mõned head sõbrad olid veel abiks.

Niisiis minnakse sel aastal nostalgiapäevadele kahe ekipaažiga – Taivo Muraveiga ja Sulev Moskvitšiga. „Perekondlik üritus,” ütleb Sulev.

Fotod Arvo Tarmula, Lemmi Kann, erakogu

Heiko Soosaar Heneliis Soosaar Renek Loorens Vahar

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
nimi
nimi

neid vanu autorollereid vedeleb mitmelgi pool

wpDiscuz