Botaanik Toomas Kukk: Laelatu puisniidu liigirikkus väheneb

Kaie Ilves

kaie@le.ee

4. juuli 2017 07:07

Hanila vallas Laelatus üle 25 aasta taimi uurinud botaanik ja ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk korraldas õppematka Euroopa liigirikkamale puisniidule.

Kõrvalises kohas asuvale niidule jõuda pole lihtne – sinna pääseb mööda Rapla–Virtsu kitsarööpmelist raudteetammi. Ka pole niidul asjatundliku juhatuseta suurt midagi teha. See on küll üks maailma liigirikkamaid, aga võhikusilm seda ei näe, või kui ka näeb, siis ei tunne taimi ära.

2001. aastal loendati Laelatu puisniidul ühel ruutmeetril kokku 76 liiki taimi. Rohkem on liike loendatud vaid Argentina mägismaal, kus kasvas ühel ruutmeetril 88 liiki. Üldse on Laelatu puisniidul loendatud ligi 600 liiki taimi, sh kaks kolmandikku Eestis kasvavaist orhideedest. Seal kasvab 30–40 kaitsealust taimeliiki, sh kärbesõis, kaunis kuldking ning valge ja punane tolmpea.

Esmapilgul aga ei erine Laelatu puisniit teistest millegagi – niit nagu niit ikka. Toomas Kuke kinnitusel ei kasvagi puisniitudel neile ainuomaseid taimi. Haruldaseks teeb Laelatu just mitmekesisus. Et see säiliks, tuleb puisniidu eest hoolitseda – seda niita ja seal puid maha võtta –, sest puisniit on poollooduslik kooslus. Inimtegevuseta kasvab see kinni ja hävib.

Merest kerkinud niit

Ka Laelatu taimerikkus on Kuke sõnul hakanud vähenema. Ruutmeeter, kus 16 aastat tagasi kasvas 76 liiki taimi, on selle ajaga vaesemaks jäänud. „Sama paika on seiratud igal aastal,” märgib Kukk. Mullu loendati samas paigas 66 liiki. Kunagise kokku ligi 600 liigi asemel näitas 2012. aasta loendus poole vähem. Kuke sõnul on võimalikke põhjusi kaks: puisniit on muutunud tihedamaks (suured puud) ja niidu tagamaa on kadumas – teisi niite on lähikonnas vähemaks jäänud, sest loomi enam ei karjatata. Niidul on hulk puid, millel on pael tüve ümber. Paelaga puud on välja valitud, et need maha võtta, et niidul oleks rohkem valgust, kuigi ka Laelatus käib pidev vaidlus nagu Haabersti hõberemmelga ümber – kas üldse ja mida maha võtta.

Laelatu puisniit on väga vana. See on märgitud juba 300 aasta tagusel Virtsu mõisamaade kaardil. Niidetavana (ja servades karjatatavana) on see kasutusel olnud sajandeid. Kõrgemad kohad võisid mere alt laidudena vabaneda umbes 2000 aasta eest. On võimalik, et laiud võeti karjamaadena kohe kasutusele, mistõttu võis Laelatu algusest peale kujuneda puisniiduks ja õiget metsa pole seal kunagi olnudki. Praegu niidetakse seal 15 hektaril, puisniidulaadne on 25 hektarit, potentsiaalselt võiks niit olla kuni 120 hektari suurune.

Botaanikud on Laelatus taimi uurinud üle 50 aasta ja teinud seal hulga katseid. 1960.–1970. aastail mõõdeti puisniidul välja proovilapid, mida väetati. 1981 lõpetati väetamine ja edasi jälgivad botaanikud, kuidas looduslik taimekooslus proovilappidel taastub. Vahe on silmaga näha tänini – eri moodi väetatud puisniidu osa on nagu lapitekk – ruut kollast, siil lillat, lapp valget. Liikide arvukus taastub proovilappidel Toomas Kuke sõnul üllatavalt aegalselt.

Niidul on tehtud katseid kuni selleni välja, et sinna pandi üles suured peeglid uurimaks, kuidas mõjub taimedele topeltvalgus, ja külvati proovilappidele suhkrut.

Kärbesõit otsima

Niidult on plaan üles otsida kärbesõis – teise kategooria kaitsealune liik, mida on leitud sealt igal aastal. Nime on kärbesõis saanud selle järgi, et tema õis meenutab kärbest. „Ei saa garanteerida, et leiame. Õis on tal silmatorkamatu, ei pruugi eristada,” ütleb Kukk, kükitab maha ja vahib teraselt rohtu.

Esimene taim, mis lähemat vaatlust väärib, on küll orhidee nagu kärbesõiski, aga hoopis vööthuul-sõrmkäpp – kolmanda kategooria kaitsealune liik. Vööthuul-sõrmkäpa kõrvalt leiab Kukk käopõlle ja samuti kolmanda kategooria kaitsealuse paskheina, mis paraku ei õitse ja osutub hiljem guugeldades millekski lillade õitega ohakalaadseks. „Virtsu kandis tunneb ta ennast väga hästi. Miks tal selline nimi on, seda ei oskagi öelda,” ütleb Kukk. Käopõll on juba ära õitsenud, aga ta on kõrge ja teda on niidul nii palju, et edaspidi tunneb silm ta eksimatult ära. Väga haruldane valge tolmpea seevastu on pärast õitsemist peaaegu et eristamatu isegi botaanikuile. Rohekas käokeel on silmapaistmatu ka õitsedes.

„Taimetundmisega ongi nii, et kõiki taimi on võimalik segi ajada,” tunnistab Kukk.

Rikkalikult õitsevad soo-koeratubakas ja härghein. Soo-koeratubakas näeb välja nagu vöökõrguseks kasvanud võilill, sama käib kareda seanupu kohta. Härghein on poolparasiit – juurestik on tal peaaegu et olematu ja nii kasutabki ta läheduses asuvate puude ja põõsaste, sagedasti sarapuu juuri, millele ta kinnitub ja sealt toitaineid imeb. Härgheina õied on erkkollased, lilla tutt pealael moodustub värvunud kõrglehtedest.

Erakordselt kaunis taim on ümaralehine uibuleht – kanarbikulaadsete seltsi kuuluv igihaljas taim. Seda on niidul palju ja ta õitseb rikkalikult. Õied on nagu valged pärlid.

Kolmanda kategooria kaitsealune hall käpp meenutab sõjameest, tema õis oleks justnagu sõjakiiver. Sellest ka tema ladinakeelne nimi Orchis militaris. Haruldane kuldking tekitab pettumuse, sest ta on küll olemas ja äratuntav, aga lootusetult ära õitsenud. Nii jäävadki kuldkinga õied seekord nägemata.

Järgmiseks näitab Kukk metsõunapuud. Metsistunud aedõunapuu ja metsõunapuu vahet saab teha lehtede järgi: metsõunapuu lehe alumine pool on sile, mitte karvane nagu aedõunapuul. Üles nopitud rohulauk peaks maitsema nagu murulauk, aga maitseb isegi pärast väga hoolikat närimist nagu hein.

Teeleht, mägiristik, kurereha ja ussilakk on enam-vähem kõigile juba varasemast tuttavad. Veisheina ainus seos veisega on see, et ta on suur nagu veis. Meenutab taas kõrgekasvulist võilille nagu ka tömbijuureline koeratubakas. Tatraliste sugukonda kuuluv pung-kirburohi on kavas kaitse alla võtta. „Tema leiukohti on sadu, aga need on väga väikesed,” ütleb Kukk. Vajab ta eluks madala rohuga niitu, sest kõrges rohus taim hakkama ei saa.

Kirburohu kõrval kasvab nõiahammas, kollane liblikõieline taim. „Nõiahamba liike on väga palju, aga neid ei maksa eriti tõsiselt võtta. Määrake lihtsalt nõiahambaks,” ütleb Kukk.

Sama kehtib viirpuu kohta. Looduses kasvav lina, kena graatsiline taim, on hoopis pisikeste valgete, mitte siniste õitega. Siis tutvustab Kukk harilikku kuldkanni. Jaanipäeva paiku leidis Toomas Kukk Eestis uue taimeliigi, ovaalse kuldkanni, mis on hariliku kuldkanni sugulane. Muidu äravahetamiseni sarnastel taimedel saab vahet teha lehtede järgi – ühel on lehe all karvad, teisel mitte. Retke lõpuks leiame üles ka kärbesõie. Ühte märganud, muutub silm teravamaks ja ümbruskonnas hakkab neid silma terve hulk. Kokku oleme tunniga määranud 30–40 liiki.