Kalle Muuli: Vene teatriklassika Eesti poliitlaval

Anton Tšehhovi „Kolm õde” on vene teatriklassika, mida Eestigi lavadel sageli mängitakse. Draamateatri kodulehel tutvustati seda näidendit mõni aasta tagasi näiteks nii: „Paljud on kuhugi teel, kes uue õnne, kes suurema raha, kes kodu poole. Kolme õde kisub sisimas ammu juba teele, kodu poole, Moskvasse, kus võiks ees oodata turvalisem, parem, ihaldatum elu.”

Keskerakonna kolm õde – Olga Ivanova, Oudekki Loone ja Yana Toom – etendasid lõppeval nädalal sama tükki Tallinna hotellis Kolm Õde. Nende ühine ülesastumine, mida reklaamiti kui uue valimisnimekirja asutajate pressikonverentsi, oli lavastatud läbinisti tšehhovlikus vaimus: hirmsasti tahaks kuhugi minna, kodu poole, Moskvasse, kuid kuidagi ei julge senisest elust loobuda.

Tegelikult on väike seltskond venemeelseid poliitikuid sellesama lahkumisjutuga lollitanud ajakirjanikke ja Keskerakonna juhtkonda šantažeerinud juba sellest ajast peale, kui Yana Toom möödunud aasta novembris erakonna esimehe valimistel Jüri Ratasele alla jäi. Aga sellest hoolimata, et venemeelsed on juba kaheksa kuud peaminister Ratasega selges vastasseisus, leidub ikka veel neid, kes süüdistavad hoopis Ratast ja valitsust venemeelsuses.

Mäletate: möödunud sügisel räägiti, et Keskerakonna eelmise esimehe Edgar Savisaare toetajad ei anna uue valitsuse moodustamiseks oma hääli. Seejärel pidid mõned tähtsad valitsuse seaduseelnõud samal põhjusel riigikogus läbi kukkuma, kord üks, kord teine. Nüüd siis moodustatakse muudkui mingit valimisnimekirja.
Suure tõenäosusega jääb seegi üksnes tšehhovlikuks õhkamiseks, sest mingit mõistuspärast alget selles idees pole, ainult puhas tundlemine. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Keskerakond on Tallinnas taas võitmas valimisi absoluutse häälteenamusega. See tähendab ka absoluutset võimu ja sellega kaasnevaid hüvesid. Mida on kolme õe nimekirjal sellele vastu panna?

Isegi siis, kui Savisaar oli veel tegus poliitik, mitte kohtupingis kehva tervise üle kaeblev süüdistatav, istus tema juhitud erakond riigikogus pidevalt opositsioonis. Täpselt sama saatus ei tabaks nüüd Savisaare toetajate nimekirja mitte ainult Toompeal, vaid ka Tallinna volikogus. Ükski terve mõistusega poliitik ei taha endale sellist tulevikku.

Üldlevinud seisukohast erinevalt arvan ma, et Toompeal ei istu lollid. Punaste nelkidega pronkssõduri ees poseerimine viitab hoopis sellele, et mõni inimene vaevleb kroonilises tähelepanupuuduses. Kolme õe etendus Kolme Õe hotellis oli klassikaline eneseupitamine ja väljapressimiskatse. Aga šantažeerida pole savisaarlastel Ratast tegelikult millegagi, nende ähvardused viitavad pigem meeleheitele.

Ratase valitsust ei ohusta mitte paar teatrilembest erakonnakaaslast, kes on ennegi tükke teinud, vaid hoopis võimalik suhete teravnemine kahe valitsuserakonna, Keskerakonna ja IRLi vahel. Kohalike valimiste lähenedes on nende kahe võrdlemisi vastandlike vaadetega erakonna esimehe mänguruum väga kitsaks jäänud. Mõlemal on selg vastu seina, läbirääkimiste ruumi tundlikes küsimustes peaaegu polegi enam, sest valimiste eel ei nõuta mõlemalt tegutsemist mitte riigi, vaid ennekõike partei huvides. Jüri Ratas peab oma erakonnakaaslastele ja valijatele näitama, et ta on valitsuses peremees ja viib ellu Keskerakonna poliitikat. IRLi esimees Helir-Valdor Seeder peab oma erakonnakaaslastele ja valijatele näitama, et ta on isamaaline jõud, kes ei anna venelastele millimeetritki järele.

Neis oludes piisab suure tüli lahvatamiseks ka täiesti tühisest tüliõunast. Pakun, et selleks võib näiteks saada riigi seisukohast nii mõttetu asi nagu kolme vene kooli taotlus keeleõppe erandi tegemiseks. Seda erandit pole tegelikult kellelegi vaja, ka mitte koolidele, sest nad on siiamaani seadust täitnud ja saanud juba hulk aastaid suurepäraselt hakkama ka ilma valitsuse tehtud erandita. Aga kuna tegu on väärtuskonfliktiga, võib see valitsusele palju peavalu valmistada ja valimiste eel isegi valitsust kõigutada.