Presidendi Kersti Kaljulaidi kõne: vabatahtlikel on turvatunde pakkumisel oluline roll

Head eestlased, head liitlased!

Head inimesed siin Rakveres ja kõikides Eestimaa kodudes!

Vaadake korraks ringi siin platsil. See, mida te näete, on turvatunne. Meie oma kaitseliitlased, kes seisavad siin oma vabast ajast, seismas kõrvu koos meie liitlastega.

Eesti julgeolek on tagatud ja täna on see tagatud paremini kui iial varem. Me oleme tugevad, me oleme nähtavalt valmis ennast kaitsma, aga me ei karda. Selleks pole põhjust.

NATO tagab rahu. NATO usaldusväärsust on testinud külm sõda ja testivad praegused rahvusvahelised olud nii meie lähikonnas kui ka kaugemal. NATO on veenev ja usutav, alati ajakohaselt valmis – sellepärast see NATO heidutus ongi alati töötav ja alati töötanud. 

Meie poliitikud ja diplomaadid on teinud õigeid strateegilisi otsuseid. Need ei ole alati olnud lihtsad – meil on 22 aastat rahvusvaheliste missioonide kogemust. Otsus kaitsta oma riigi julgeolekut ja iseseisvust läbi rahvusvahelise koostöö, see tähendab meie oma piiridest kaugel, on olnud õige, kuid mitte iseenesestmõistetav.

Tänaseks oleme loonud piisavalt tugeva vundamendi, et tulla toime meid ümbritsevate pingetega ning järskude muutustega maailmas. Me oleme teinud kõik võimaliku selleks, et meie riigi saatus ei sõltuks enam iialgi vaid ühest isikust, riigist ega organisatsioonist.

Tänavu meie hulgast lahkunud kindral Einseln nõudis, et me ei keskenduks oma riigikaitset arendades kitsalt oma territoriaalse kaitse võimekusele. Tema teadis,

et tänapäeval on iga lahing rahvusvaheline koostöö. Tema koos kolleegidega pani aluse meie ohvitseride oskusele töötada rahvusvahelises keskkonnas.

Kaitseväelased, kes on langenud Eesti iseseisvuse kindlustamise eest võideldes kodust kaugel, ei ole langenud asjata. Nad on andnud oma elu selle eest, et meie saaksime rahus valmistuda Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Meie vastutame omakorda selle eest, et meie lastelastel oleks võimalus tähistada 200. sünnipäeva.

Iga otsus, mille langetab siin riigis valitsus või parlament, peab kandma seda vastutust ja lähtuma sellest teadmisest – on inimesi, meie endi põlvkonnakaaslasi, kes on andnud oma elu Eesti tuleviku eest. Ka täna on meie missioonisõdurid iga päev seismas Eesti tuleviku eest, riskides oma elu ja tervisega. Ka täna on haiglas Kaitseväe õppustel viga saanuid. Ka täna on meie mehed ja naised tsiviilmissioonidel mitmetes kriisipiirkondades.

Kas meil on sel taustal õigust teha otsuseid, mis lähtuvad muudest, lühiajalisematest või kitsamatest huvidest kui Eesti tulevik? Ei ole.

Sõjalise kaitse olemasolu on üks põhiline eeldus maailmas toime tulemiseks. Kuid riigid on järjest enam avastamas, et jõust alati ei piisa, kui vastane on terrorist või häkker.

Igale sillale ei saa panna tunnimeest ja iga auto kõrvalistmele relvastatud valvurit. Sest see oleks täpselt see, mida soovivad need, kelle eesmärk on ebakindlus ja kaos.

Vaja on teadmisi, mõistust ning leidlikkust. Tarvis on õppida rünnet ära tundma ka siis, kui selles ei osale ühtki relva. Tarvis on rahvusvahelisi kokkuleppeid, kuidas me nendele rünnetele reageerime nii, et riikide sõltumatus ja suveräänsus ei satuks ohtu. Tarvis on palju laiemat julgeolekukäsitlust, mis hõlmab kõiki ühiskonnaelu valdkondi. Täna siin üles rivistatud kaitseliitlaste ees on hea rääkida just laiast, kõikehõlmavast julgeolekust.

Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on julgeoleku ja turvatunde edendamisel oluline roll. Julgeolek algab igaühest endast. Nii, nagu ilusa ilmaga vastutame enda, oma lähedaste ja kogukonna eest ise, nii säilib meil iseseisev roll ka kriisiolukorras, olgu selleks õnnetus, looduskatastroof või oht julgeolekule.

Me kõik peame teadma, kuidas ennetada õnnetusi.

Me kõik peame teadma, kuidas käituda, kui õnnetus on siiski juhtunud.

Läbi haridussüsteemi peame me edendama valmisolekut toimida iseseisvalt, otsida abi ja abi saabumiseni võtta vastutus. Samamoodi, nagu me läbi riigikaitse süsteemi panustame valmisolekusse kaitsta Eestit sõjaliste ohtude eest. 

Igaüks ei kuulu Kaitseliitu ega naiskodukaitsesse, kuigi just sealt saab parimaid oskusi ja vajalikku enesekindlust tulemaks toime ka kõikvõimalike õnnetustega.

Kuid igaüks meist on osa julgeolekust, mis algab oma perekonna turvalisuse hoidmisest ja abi tagamisest siis, kui midagi on juhtunud.

Isiklikku valmisolekut ja igapäevast kiirabi- politsei- ja päästetööd peavad täiendama riiklik teavitussüsteem, varud ja valmisolek.

Seda peab täiendama teadmine, kuidas korraldada evakuatsiooni ohualalt, kuidas meie haiglad saavad aidata tavapärasest suuremat hulka abivajajaid, kuidas meie ametkonnad, ministeeriumid, omavalitsused osalevad kriisiolukorra 

kontrollimises ja likvideerimises.

Õnnetused sünnivad halbade asjaolude kokkulangemisest. Tagajärgedega toimetulek algab aga valmisolekust, pidevatest õppustest ja harjutamistest. Lihtsalt heast tahtest ei piisa, et kriisiga selle puhkedes hästi toime tulla. 

Igas kriisis on oma nähtavad kangelased ja need, kes lihtsalt teevad sel puhul oma tööd. Mõlemaid on vaja, kuid mida enam on neid, kes kriisihetkel teevad rahulikult oma tööd nii, nagu nad sellisteks puhkudeks on valmistunud, seda kiiremini saab kinnitust inimeste turvatunne – me oskame enda eest seista igas ärevas olukorras.

Kaitseliidul ja naiskodukaitsel on turvatunde pakkumisel oluline roll. Niisamuti nagu priitahtlikel pritsimeestel ja merepäästjatelgi. Neid inimesi on õnneks üha rohkem. Häda on aga selles, et väga sageli osalevad neis erinevates julgeolekut loovates tegevustes ühed ja samad inimesed. Suurema pahanduse korral võib juhtuda, et kellelgi neist ei õnnestu olla mitmes kohas korraga.

Mis on lahendus? Tuleb leida viis, kuidas kaasa tõmmata enam kaaskodanikke. Teadmised ja oskused, mida pakuvad turvatunde tagamisega tegelevad vabatahtlikud organisatsioonid, on osa isiklikust julgeolekust ja turvatundest, mida saame pakkuda oma perele. See võiks olla oluline motivaator kaasa lüüa ja õppida.

Turvatunne vajab koostööd. Meil ei ole ruumi lasta olulistel küsimustel jääda eri ministeeriumide koridoridesse omanikuta hulkuma. Vaja on palju koosmõtlemist, aga paraku ka üsna palju ressursse, mis kitsalt eelarvestrateegia planeerimise käigus ennast alati esiplaanile ei võitle.

Paljuski on need ressursid, mille olemasolu on vältimatu, kuid millele me pigem ei tahagi iga päev mõelda – ravimivarud, sidumisvahendid, keemiatõrjeülikonnad, dosimeetrid. Materjalid, mida soetame lootuses, et neid ei lähe iial vaja. 

Ometigi on need materjalid, mille puudumine siis, kui neid vaja peaks minema, toob kaasa suure ja korvamatu kahju. Me loodame, et meie Kaitseväe lahinguseadmed ei tulista kunagi päris elus reaalse vastase pihta Eesti territooriumi kaitstes, ometi me soetame need seadmed.

Sama kehtib muu julgeolekuga seotud taristu ja tehnika kohta – muidugi loodame, et iialgi ei lähe vaja. Kuid ei saa endale lubada, et meil ei olegi. Muidugi, nii nagu meil on meie NATO liitlased, kellega koos me üksteise võimelünki täidame ja nutikalt ning erinevalt spetsialiseerume, nii on meil ka partnerid avaras julgeolekus – keskkonnariskide tarbeks kokkulepped Läänemere piirkonna riikidega, Euroopa Liidu solidaarsusklausel, mis võimaldab vajadusel tarnida seadmeid ja materjale tulemaks toime erinevate riskidega, mille realiseerumise tõenäosus meie piirkonnas on peaaegu olematu, aga siiski mitte null. Nii, nagu sõjaliste ohtude maandamiseks teevad iga päev diplomaatia eesliinil tööd meie kaitse- julgeoleku- ja välispoliitika eksperdid, nii on diplomaatial oma oluline roll ka laiema julgeoleku garanteerimisel läbi rahvusvahelise koostöö, et kindlustada meid ja meie partnereid vastastikku häda korral vajalikuga.

Peame iga päev mõtlema sellele kõige avaramale julgeolekule, kus sõjaline riigikaitse on vaid üks, ehkki äärmiselt oluline, julgeoleku aspekt.

Ebastabiilne naaber on pannud meid endid ja meie liitlasi kiiresti otsustama ja tegutsema, et me ei oleks üksi ega ohus. Ent elulõng läheb sagedamini sassi hoopis lokaalsemalt, hoopis ootamatumalt ja hoopis vähem tähelepanu äratavalt. Ühiskond vajab pidevalt kinnitust, et me saame kriisiolukorras hakkama.

Just toimetulek igapäevaste õnnetustega pakub sellist kindlust.

Nii tekib enesekindlus – teadmine, et tuleme toime ka väga tõsistes kriisides. Enesekindlus ja oskus ennast ning meid kõiki hoida on jällegi omakorda oluline osa meie sõjalisest heidutusest. 

Avara maailma erinevad ohud ei mõju nii ähvardavalt, kui teame, et oleme valmis ja saame toetuda üksteisele selleks, et saada hakkama. Avar julgeolek ulatub kodust NATO peakorterini ja meil kõigil on selles oma roll. Me oleme kaitstud. Aga me peame ennast ja oma Eestit hoidma iga päev.

Hoiame Eestit!

Elagu Kaitseliit!