Edward Lucas: Merkel-Macron

Ebameeldivad üllatused võivad teinekord olla kainestavad ja viljakad. President Donald Trump on andnud lubadusega viia Ühendriigid välja Pariisi kliimaleppest uue hoo puhta energia alastele jõupingutustele ja seda eriti USA enda osariikides ja linnades. Keeldumisega artikkel 5 mainimisest tähtsas kõnes NATO peakorteris on ta tõuganud Euroopa riike tihedama kaitsekoostöö poole.

Kõnekäänd loodus ei salli tühja kohta kehtib ka poliitikas. USA juhtrolli tajutava puudumise korral täidetakse tühik kiiresti. Ühe liidrina on reeglitel põhineva globaalse kaubandussüsteemi tugisambana ja puhtale energiale ülemineku vallas esile kerkinud Hiina.

Teine on Euroopa, eeskätt Prantsusmaa ja Saksamaa tärkav liit. Emmanuel Macroni ja Angela Merkeli suhted tõotavad kujuneda vähemalt sama tähtsaks kui Valery Giscard D´Estaingi ja Helmut Schmidti suhted 1980. aastatel (Parandus: 1970-ndatel – BNS).

Enne seda tuleb ületada mõned raskused. Härra Macron peab stabiilse valitsuse moodustamiseks võitma parlamendienamuse. Samuti peab ta liikuma kiiresti edasi tööturureformiga ja tegema seda eelistatavalt augustis, kui ametiühingujuhid on puhkusel. Proua Merkel peab saavutama septembris ametisse tagasivalimise ja esitama seejärel Saksa rahvale mõned ebamugavad tõed vastutusest, mida maailmajao majanduslik hegemoon peab kandma. Brexit kujuneb selle juures väsitavaks segajaks.

Vähemalt on praegu võimalik näha teed, mida käies hakkab Euroopa Liit liikuma majandusliku taastumise, suurema konkurentsivõime, tugevamate institutsioonide ja parema julgeoleku poole. Eelmisel aastal samal ajal, kui Saksamaa oli vaarumas kontrollimatu rändelaine tagajärjel ning Prantsusmaa oli tõsise poliitilise ja majandusliku rusutuse seisundis, ei olnud sellist väljavaadet pea üldse näha.

Kui eurotsoon töötab välja säilimiseks vajalikud pangandus- ja eelarvemehhanismid, viib see vältimatult majandusvalitsuseni suurema osa Euroopa üle. Mured sellest, kuidas hakatakse kohtlema eurotsooni mittekuuluvaid EL-i riike, oli üks väheseid tõelisi argumente Brexiti poolt. Kahekiiruseline (tegelikult mitmekiiruseline) Euroopa on nüüd tegelikkus. Väiksemate ja vaesemate riikide ees seisev suur küsimus seisneb selles, kuidas uuel ajastul kaasa lüüa. Kas nad on laua ääres või toanurgas?

Neist neil, kes kuuluvad eurotsooni – Soome, Balti riigid ja Slovakkia – on šansid head. Nad on tõestanud Saksamaa silmis oma majanduslikku usaldusväärsust ning kuuluvad kontinendi otsustajate siseringi. Ka Tšehhil ja Rootsil on eurotsooni mittekuulumisest hoolimata Berliini ja Brüsseliga head suhted.

Poola ja Ungari jaoks kujuneb see raskemaks. Merkeli-Macroni ajastu vaim on optimistlik kaasalöömine ühisprojektides. Küüniline, paranoiline ja toores jutt läheb halvasti peale. Poola suurus ja tugev majandus annavad talle mängimiseks kätte mõned kaardid, aga mitte täiskomplekti.

Teine suur küsimus, mis seisab Prantsuse-Saksa juhtimisel edasi liikuva Euroopa ees, puudutab kaitset. Kremli pahateod ei ole Euroopat kaugeltki värisema pannud, vaid on hoopis suurendanud selle vastupanu. Karm suhtumine Venemaasse on levimas. See tõotab kaasa tuua Euroopa kaitsekoostöö hoogustamise rõhuasetusega NATO täiendamisel, mitte sellega võistlemisel.

See tähendab peamiselt võimearendust absurdselt raiskava dubleerimise lõpetamise teel. Euroopa riikidel on 17 erinevat tüüpi lahingutanki ning dubleerimine on veel hullem hävituslennukite (20), hävitajate/ristlejate (29) ja torpeedosüsteemide (20) puhul.

Oht seisneb selles, et ilma USA julgeolekuankruta on Euroopa poliitikakujundamine rohkem aldis poliitiliste tuulte ja hoovuste kapriisidele. Merkeli-Macroni ajajärk tundub praegu paljulubav. Varem või hiljem saavad võimule vähem mõistlikud poliitikud ja mis saab siis?

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.