Kalle Muuli: küüniline ja silmakirjalik valimisloosung

Reformierakonna valimisloosung – muuta kogu haridussüsteem alates lasteaiast eestikeelseks – tähendab häbematult silmakirjalikku sissemurdmist lahtisest uksest. See idee on enam-vähem sama vana kui taasiseseisvunud Eesti, aga kahjuks pole keegi suutnud seda teoks teha, ka arvukad Reformierakonna valitsused mitte.

Peaaegu veerand sajandit tagasi, 15. septembril 1993 võttis riigikogu Isamaa eestvedamisel vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mille kohaselt tuli aastail 1993–2000 kõigis gümnaasiumides üle minna eestikeelsele õppele. Ükski järgmine valitsus ei suutnud seda seadust täita ja 1997. aastal pikendas riigikogu ülemineku tähtaega 2007. aastani. Nüüd, veel kümme aastat hiljem, on eestikeelsest õppest saanud kõigest 60 protsendi ulatuses eestikeelne gümnaasiumiõpe, aga sellegagi on mitmes Tallinna ja Narva koolis ikka veel suuri raskusi. Osalt subjektiivseil, aga osalt ka objektiivseil põhjustel pole küllalt hästi eesti keelt oskavaid õpetajaid, kes tahaksid töötada vene koolis. Sundida aga kedagi ei saa.

Sel taustal läbinisti eestikeelsest lasteaiaharidusest rääkida on valimiste eel muidugi ohtralt jutuainet pakkuv populaarne meelelahutus, aga ka küüniline ja silmakirjalik katse lollitada valijaid. Küüniline sellepärast, et valimiskampaaniasse kistakse rahvuskonflikti õhutades ka lasteaialapsed. Silmakirjalik sellepärast, et Reformierakond on viimased 17 aastat järjest võimul olnud ja teab väga hästi, miks nende juhitud valitsused pole suutnud kogu selle aja jooksul haridussüsteemi eestikeelseks muuta. Ka kaks eelmist haridusministrit – Jürgen Ligi ja Maris Lauri – on olnud Reformierakonnast. Miks nad siis lasteaiahariduse eestikeelseks muutmiseks midagi ette ei võtnud?

Koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahvi 8 kohaselt peab ka praegu lasteaias toimuma õppe- ja kasvatustegevus eesti keeles. Aga sama paragrahv lubab kohaliku omavalitsuse volikogul erandi teha ja kasutada lasteasutuses ka mõnda „teist keelt”. Tallinna ja Ida-Virumaa linnade volikogud ongi ohtralt erandeid teinud, sest teisiti lihtsalt poleks võimalik kõigile lastele lasteaiakohta tagada. Eesti suuruselt kolmandas linnas Narva elanike seas on eestlasi kõigest neli protsenti, Sillamäel veelgi vähem. Veidi lihtsustades võiks seega öelda, et Narvas on sajast lapsest ja ka sajast lasteaiaõpetajast 96 venelased. Seal on isegi eesti lastel raske eestikeelset lasteaiaharidust saada, sest eesti lapsi on nii vähe ja vene kodukeelega laste tung eestikeelsetesse rühmadesse on nii suur, et vene lapsed ja vene keel domineerivad vahel ka nn eestikeelses rühmas.

Kõige suurem mure Ida-Virumaa linnades on siiski head eesti keelt rääkivate lasteaiatöötajate leidmisega. Narva lapsevanemad on sellekohaseid kaebekirju saatnud ka õiguskantslerile, aga abi pole sellest olnud vähimatki. Öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta pole. Kui ikka terves Narva linnas pole ühtki eesti keelt vabalt valdavat logopeedi, siis pole teda ka üheski Narva lasteaias.

Eesti haridussüsteem tuleb muuta lasteaiast kõrgkoolini läbinisti eestikeelseks, selles pole kahtlust. Aga seda eesmärki ei saa saavutada tühjade ja ebarealistlike valimisloosungitega vehkides. Haridussüsteemi muutmiseks läbinisti eestikeelseks on vaja ennekõike praktilisi samme, mitte loosungeid. Nende praktiliste sammude astumiseks aga ei piisa ainult haridusministeeriumi jõupingutustest.

Vene elanikkonnaga linnad tuleb eestlastele tagasi võita. Kuna vabal maal ei saa Ida-Virumaale küüditada inimesi, siis tuleb Tallinnast sinna küüditada riigiasutusi ja rajada ka päris uusi eestluse tugisambaid, olgu siis eesti keele majad vms. See kõik nõuab palju raha ja palju aega, aga ainult sel moel, koos riigieelarveliste töökohtadega, saame sinna tasapisi ümber asustada ka eestlasi ja õpetada kohalikele venelastele eesti keelt. Eestikeelset haridust, sh lasteaiaharidust on võimalik anda ikka ainult seal, kus on vajalik hulk eesti keelt valdavaid õpetajaid.