Jüri Saar: poliitelu nõuab erakorralisi valimisi

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :

Eesti poliitelu tervikuna on juba mõnda aega justkui punnseisus, sest edasine areng on pärsitud. Vabaerakond on praeguste olude peamine tekitaja ja mitte pahatahtlikkusest, vaid peamiselt oma olemasoluga. Ilmselt oli aeg väga küps just seda laadi erakonna tekkeks, kuid oodata kiitust teistelt erakondadelt ei tasu. Vastupidi, selle reitingut on üritatud langema manada, on süüdistatud maailmavaate puudumises, seejärel tahetud paari panna hingevaakuvate poliitiliste jõududega. Sõimu ja osatamist kostab nii opositsioonipartneri EKRE poolt kui ka koalitsioonist (IRL, sotsid), kes kõik on millegipärast veendunud, et Vabaerakond just nende häältesaaki himustab. Kohalikud valimised, milles Vabaerakond toetab avalikult ja ühemõtteliselt valimisliite, on konkurendid ajanud lausa pöördesse.

Rahulikult hinnates põhjendamatut kriitikat, mille järgi justkui puuduvat Vabaerakonnal maailmavaade, jõuame vastupidisele tulemusele. See pole küll ühte loosungisse kokkuvõetav, kuid on olnud järjepidevalt kartellierakondade ja Eesti elu ülepolitiseerimise vastane. Nõuded vähendada erakondade riigipoolset finantseerimist kui kõlvatu poliitilise konkurentsi tekitajat, valimisliitudele erakondadega võrdsete õiguste andmine kohalikel valimistel ja kohalikele omavalitsustele oma elu üle otsustamiseks reaalsete hoobade loomine esindavad kõik kindlasuunalist maailmavaadet. Selle võiks kokku võtta kui alternatiivi otsimise tsentraliseerimisele ja tugevnevale poliitilisele võimuvertikaalile.

Tähtis on aga tasakaalustada konservatiivsusega äärmusliberaalseid, üliindividualistlikke hoiakuid, mis on kiiresti levima hakanud. Soovida kergeusklikult, et kogukonnad saavad hakkama iseseisvalt otsekui riiki unustades, tähendaks teostudes tagasiminekut ajaloolises arengus, mil meil puudus omariiklus. Nüüd elame õnneks just oma riigis ja meie kõigi huvides on Eesti riikluse tugevnemine. Ilma selleta poleks meil ka vabadust, seda kõige tähtsamat vara. Kuidas saab keegi mõelda tõsiselt, et „tahan süüa saastamata toitu, hingata puhast õhku ja jalutada ilusas metsas ja muu mind ei huvita”? Või öelda välja arvamuse, mille järgi on Eestis loomisel kaks kõige hirmsamat inimtekkelist objekti: ehitatud Eesti–Vene riigipiir ja Rail Baltic.

Vaid ühe põlvkonna iseseisvuse jooksul on siginenud ja paljunenud meie ultrarohelised, globaliseerumise vastased, seksuaalfantastid ja hulk teisi äärmusi, kes räägivad palju vabadusest kui iseenesestmõistetavast hüvest, kuid keelduvad võtmast vähimatki vastutust. Mis on neile tegelikult andnud võimaluse omada just selliseid heaoluühiskonnaga kaasnevaidseisukohti.

Õõvastav on lugeda, kui keegi väidab järgmist: „Ütlen otse, et täna ei ole mulle kui eestlasele Eesti riiki sellisel kujul vaja. Ma sain siin hakkama punavõimu tingimustes ning saaks hakkama ükskõik millise võimu tingimustes. Mu lapsed räägivad inglise keelt peaaegu sama palju kui eesti keelt ning Eesti poliitika on nende jaoks totaalselt out. Tähtis on liikumisvabadus ja põhivabadused ja kui me ei tunne ennast siin erilistena, siis on maailm valla.”

Oo, püha lihtsameelsus, saab selle peale vaid öelda.

Tasakaalukas on looduskesksus ilma rohefundamentalismi ja „katkiste sokkideta” kui ideaalita, kogukondade tähtsustamine, kuid ometi selle nägemine, et endassesulgunud kogukondadest võib sündida palju halba, erakondade riigieelarvest nuumamise lõpetamine, kuid selle aktsepteerimine, et läänelik demokraatia on just nimelt erakondadekeskne, oma erilise identiteedi rõhutamine, st rahvuslus, kuid ilma teisi halvustamata. Niisugused ongi vabaerakondliku rahvuskonservatiivse maailmavaate põhijooned. Vabaerakond näeb rõõmuga, kui tema ideed leiavad teostamist teiste erakondade poolt.

Tõsine mõtlemise koht saabub ilmselt pärast kohalikke valimisi. Siis saab ka selgeks valitsuskoalitsiooni edasikestmise võime, milles on juba praegu põhjust kahelda. Keskerakond ja sotsid valitsusest lahkumisega ei kiirusta, sest neil pole sellest sammust midagi võita. Valitsuskoalitsiooni „pealõhkuja” võiks olla taas IRL, sest just neile on seal edasiolek eksistentsiaalne probleem.

Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon on veel ainus läbi proovimata variant, kuid ka sealt pole midagi head oodata. Reformierakond on olnud veel liiga lühikest aega opositsioonis ja näib, et nad saavad juba isegi aru, kui hea võimalus see neile on. Keskerakond elab endiselt võimulesaamise eufoorias. Minna koalitsiooni Keskerakonnaga puselema poleks mingi meelakkumine ja pealegi tuleks siis murda varem antud lubadusi. Esimene siht nn valgetele jõududele on Tallinnas võimuvõtt koalitsiooni kaudu, milles pole Keskerakonda. Pealinna Augeiase tallid (nt prügindus ning munitsipaalkaubandus ja -meedia) vajavad põhjalikku puhastamist.

Eelöeldust tulenevalt peaksid pärast kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi ja praeguse valitsuse lahkumist toimuma erakorralised parlamendivalimised. Uued valimised võivad nii osutuda ainsaks mõistlikuks väljapääsuks tekkinud oludest, sest viimase kahe aasta kardinaalsete muudatuste tõttu poliitmaastikul vajavad meie poliitilised jõud oma legitiimsuse värskendamist. 

 

Jüri Saar

 

 

 

 

 

Jüri Saar,
TÜ kriminoloogiaprofessor
Vabaerakond

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
5 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
peeter
7 aastat tagasi

Milleks üldse selline klounide erakond???

hah
7 aastat tagasi

kui poliitika midagi muudaks, siis oleks see keelatud.

penskar
7 aastat tagasi

Unistamine pole veel keelatud.

vabakoerakond
7 aastat tagasi

nurgapolitikaanide liivakast

Külamees
7 aastat tagasi

Viimased arvamusküsitlused näitasid:a)valimisvõidu saaksid jälle Keskerakond ja Reformierakond.
b)valimstel kaotaja rollis oleksid IRL ja Vabaerakond, mõlemad peaksid muretsema üldse parlamenti sisse pääsemise pärast.
Kõigepealt peaks välja käima mingigi uue idee või visioonipoja kuhu ja kuidas seda Eesti asja edasi viia.Siis oleks nagu mingit lootust valimistel sellele mandaati küsida ja kui see rahvast kõnetaks tuleks valima ehk ka osa lootuse kaotanud valijaid.Erakorraliste valimiste jutuga tavalise poliitnääklemise raames mängimine paneb vaid õlgu kehitama…ja oma eluga ilma poliitikuteta edasi minema.