Aidi Vallik: traditsioonilised soorollid ja perevägivald

Lugesin läbi äsja meedias poleemikat tekitanud teadustöö, mis panevat vägivaldse suhte lõpetamise peamiseks vastutajaks naispoole. See väide aga, tuli välja, oli tegelikult vaid järjekordne pealiskaudne ja lihtsustav kokkuvõte millestki palju keerulisemast ja mitmetahulisemast ning näitas veel kord, kui pikk maa on minna perevägivalla mehaanika mõistmisel selle peamisteski põhimõtetes.

Ka kirjeldatud teadustöö ise leiab kokkuvõtvas osas, et soostereotüüpide (ning seega ka sellega seotud perevägivalla) kohapealt näikse valitsevat teatav koolitusvajadus. Et see teema on viimasel ajal ühiskondlikult üsna aktuaalne ja sellest kõneldakse palju nii kirjutavas kui ka kujutavas meedias, olen pidanud noil teemadel sõna võtnud sotsiaalametnikke (ning ka üht pereterapeuti) kuulates ka mina jälle ja jälle samale tõdemusele jõudma.

Kõnealuses magistritöös analüüsitud lastekaitsetöötajate hoiakud, veendumused ja seisukohad peegeldavad õigupoolest väga hästi meie ühiskonna valdavaid perekondlikke tõekspidamisi ja jõulisi topeltstandardeid emadele ja isadele. Teoorias on intervjueeritud lastekaitsetöötajad väga veendunud, et isa ja ema rollid, õigused ja kohustused perekonnas on võrdsed (samasuguse vastuse saaksime ilmselt peaaegu igalt juhuslikult tänaval küsitletud inimeselt), kuid etteantud pereprobleemsete mudelsituatsioonide lahendamisel ja nende lahenduste põhjendustes ilmneb muu.

Ilmneb täiesti tavaline, igapäevane levinud veendumus, et hea ema on pere soojuse looja, lapsega kõige olulisemas lähedussuhtes olev isik, vastutav lähedussuhte ja turvalisustunde kujundamise eest lapse varaseimast east peale, armastab last tingimusteta, seab lapse vajadused enda omadest alati ettepoole, tema vastutusala on kodune koristamine, toitlustamine ja hügieen, hoolitsus, suhtlus (ka alus-)haridusasutustega, lapse toetamine ning abistamine õppetöös ja sotsiaalsete suhete kujunemisel… ja veel nipet-näpet. Hea isa tähendab aga mängu, meelelahutust, seiklust, eeskuju … ning vastutust perekonna eluruumi suuruse ja remondi ja üldise majandusliku elujärje eest.

Need on igivanad, patriarhaalsest elukorraldusest tänapäevani kanduvad standardid, mille kõrvalt on meile pähe kulunud ka juba uuema aja mantra soorollide võrdsusest. Et oleme ikkagi uue aja inimesed, usumegi seda viimast, vähemalt usume ennast uskuvat, aga meie reaalset käitumist ja tegelikke hinnanguid juhivad ikkagi nood eespool loetletud igivanad normid. Millest tulenevalt me perevägivallajuhtumi korral küsimegi pigem ohvrit süüdistavalt, miks ta sellise partneri juurest ometi lastega ära ei tule, keskendume ohvrile ja tema elu korraldamisele, mitte ei hakka tegelema vägivallatseja endaga kui probleemi põhjustajaga.

Muide, enamik välismaiseid selle teemaga tegelevaid sotsiaalpsühholooge on jõudnud tänapäevaks üsna kindlale veendumusele, et ka perevägivalla enda juured peituvad nimelt kirjeldatud patriarhaalsete tõekspidamiste südames. Perevägivald ei ole valdavalt enamikul juhtudel psüühiline, viha- või enesekontrollihäire, ei ole ka provotseeritud raevupuhang. Perevägivalla võtmesõnad on kontroll ja võim. Selle vundament on emapiimaga sisseimetud ja keskkonnast omandatud sisemine veendumus, et mees peab olema perepea. Perepea juhib, perepea olla tähendab võimu ja autoriteeti, sellel rajaneb patriarhaalse peremudeli isakuju identiteet. Iga naisepoolne eriarvamus on potentsiaalne vastuhakk perepea autoriteedile ning seab löögi alla tema identiteedi. Aga see on ometi kõige baasilisem, kõige olemuslikum, kõige tähtsam, mis inimesel on, see on tema algus ja lõpp, selle järgi defineerib ta maailma.

Sellepärast aga, et maailm ei kõiguks, peab perepea valitsema kindla käe ja ka raudse rusikaga, kui vaja, et kellelgi tema väikeses kuningriigis ei tuleks kahtlustki, kelle käes on võim ja kes siin on otsustaja. Ükski suupruukimine ei saa jääda karistuseta, ja parem veel, kui kõik juba ette selgeks tehakse. Sest kontroll on tema käes. Mõistagi ei mõtle vägivallatseja seda kõike oma peas niimoodi läbi. See on lihtsalt alateadvuses käivituv mootor, mis ta tööle paneb. Mehhanismi kirjeldus. Tegelikkuses teab ju see abikaasa oimetukspeksja, et naisepeks pole tänapäeval aktseptaabel. Nii et ta salgab juhtunut, kuni saab; kui enam ei saa, siis leiab tuhandeid õigustusi ja pehmendavaid asjaolusid. Kui needki ei tundu toimivat, siis pöörab avalikkuse tähelepanu naise tuhandele kas tegelikule või väljamõeldud „objektiivsele” puudusele, süüdistus hullumeelsuses ja ebaratsionaalses käitumises kuuluvad nende süüdistuste põhipaketti.

Igatahes on murust madalamaks tümitatud ja ärahirmutatud abikaasal sellest maailmast uskumatult raske lahti öelda ja lahkuda, sest aastatepikkusest vägivallast on ta saanud tõepoolest täiesti objektiivsed psüühikakahjustused. Teiseks, ükski lahutus ei lõpeta vägivaldset suhet, kui vägivaldne pool ei taha. Vastupidi, maailma statistika väitel käimasolev lahutusprotsess ja lahkukolimine võimendab vägivallatseja vägivalda, ja see võib kesta veel kuni kümme aastat. Selle vastu on maailma praktika kohaselt ainuke toimiv vahend lähenemiskeeld karistusega ähvardades. Seda meil Eestis ei praktiseerita.

Meil praktiseeritakse see-eest perenõustamisele saatmist, kus käiakse koos ning kus vägivalla ohver pärast iga seanssi peab kodus vägivallatsevale poolele oma tervise hinnaga aru andma iga seal välja öeldud sõna eest. Ei tundu eriti tõhus.

Aga mis siis oleks tõhus? Ehk alustaks kõigepealt tõesti asjatundlikest, tänapäeva teadmistel põhinevaist koolitustest perekondlike soorollide ja perevägivalla mehhanismide kohta – kõigile neile, kes oma töö tõttu asjaomase problemaatikaga kokku puutuvad. Siis saaks ehk seda murepundart hakata ükskord ka õigest otsast lahendama.