„See on nii fänsi pleiss [peen koht]”; „Minu observatsioonid [vaatlused, tähelepanekud] kinnitavad…”, „Indiid [tõepoolest, tõesti]…” – selliseid lauseid kuuleb praegu igal sammul.
Tegelikult ei ole midagi uut siin päikese all. Kui heita pilk 30–40 aastat tagasi, oli seis üsna samasugune, ainult et ingliskeelsete väljendite asemel kasutati russitsisme. Ükski keel ei püsi muutumatu ja teistest keeltest laenamine on tavapärane. Laenamise kätte pole aga veel ükski keel surnud. Keel sureb välja siis, kui inimesed seda enam rääkida ei taha.
Kindlasti on neid, kes väidavad, et eesti keel on liiga vaene kõigi nüansside edasiandmiseks. Mõne uue nähtuse korral võib see ju isegi nii olla, et omakeelse sõna väljamõtlemine võtab aega. Enamasti on need väited aga väga sarnased nendega, mida kuuleb välismaale elama kolinute suust. Mõni elab aastakese Soomes ega oska siis enam sugugi eesti keelt. Sealsamas kõrval on teine inimene, kellel juba vanavanemad emigreerusid, kuid sellele vaatamata on nad suutnud ilusa emakeele säilitada. Nii et asi oleneb ikka tahtmisest.
Eks näita tahtmist seegi, kas Eestis on võimalik eesti keeles kõrgharidust omandada või mitte. Kõrgkooli õppekavasid võõrkeelseks muutes oleksime nagu unustanud, kuidas alles sajand tagasi võideldi selle eest, et eesti keelest saaks köögikeele asemel kõrgharidus- ja teaduskeel.
Äsja möödunud emakeelepäeva puhul võiksime tavapärasest rohkem mõelda eesti keele peale. Mõelda sellelegi, et kui meie ise oma keelest ei hooli, ei tee seda ka keegi teine. Hiljuti tähistasime Eesti vabariigi 99. sünnipäeva ja sellega algas ühtlasi kodumaa juubeliaasta. Kui teeks õige keeletalgud: võtaks eesmärgiks rääkida puhast, ingliskeelsete väljenditeta eesti keelt. Ei tea, kas saaksime hakkama?
Välismaal elamine võib nii hägustada kui ka teravdada keeletaju. Pigem teeb ta siiski viimast, sest pidev võõrkeeles rääkimine nihutab fookusesse ka emakeele. Tõsi, on tsitaatsõnu, mis kirjeldavad kõige paremini just siirderiigi nüansse – öeldagu siis ülikooli söökla kohta Saksamaal elades “mensa”, käibemaksu kohta Kanaaridel elades “IGIC”, kirsiõite festivali kohta Jaapanis elades “hanami” või marsruuttakso kohta Ghanas elades “tro-tro”.
Pidžin ja meelevaldsete laenudega pikitud emakeel iseloomustavad pigem just neid, kelle jaoks on võõrkeele rääkimine midagi väga eksootilist – seega siis kodueestlasi. Viies riigis elanuna väidan ma seda üsnagi julgelt.