Sel nädalal vastas peaminister Jüri Ratas Riigikogu ees mitmele haldusreformi möödalaskmisi puudutavale arupärimisele. Miks Võnnu muistne kihelkonnanimi valdade ühinemisel kõrvale heideti. Miks tekib Järvamaa ühinevatest valdadest absurdne, veidra kujuga soolikas? Miks ei otsi valitsus erandite võimalust, kui Võrumaal Vastseliina või Urvaste vanal kihelkonnaalal pole võimalik viit tuhandet elanikku kokku saada?
Vabaerakonna saadik Külliki Kübarsepp küsis peaministrilt kokkuvõtlikult, miks ta astus Reformierakonna saabastesse, kui tal ometi oli võimalus haldusreformi territoriaalses osas paindlikumaid lahendusi otsida. Selle peale ärritus Kalle Palling, kes kiitis Ratast selle eest, et haldusreform samal kursil jätkub, aga ei tahtnud nõustuda, et Reformierakonna saapad Jüri Ratase jalas on. Olgem opositsioonis koos ja kritiseerigem valitsust ikka vaid neilt positsioonidelt, mis Reformierakonnale sobivad, oli jutu mõte.
Kahjuks on haldusreformi territoriaalne osa toonud endaga kaasa palju totraid tagajärgi ning jutt vanadest saabastest on uue valitsuse puhul päris täpne.
Mis uute omavalitsuste nimesid puudutab, siis kindlasti oli valitsusel võimalus paremaid lahendusi leida. Samas tuleb tunnistada, et oma osa kentsakate nimede sünnis on haldusreformi reeglistikul. 5000 elaniku nõue hõreda asustusega tühjenevates piirkondades on tekitanud veidra kujuga liitumisi, mille nimetamisel läheb keel sõlme, sest mõistlikku nime ei ole. Siis tekivadki igasugused Põhja-Sakalad ja Läänerannad.
Aga suurim probleem, mille uus valitsus võinuks kasvõi osaliselt maha võtta, on toosama 5000 elaniku nõue. Poleks midagi loomulikumat, kui võimaldada valitsusel reformi praeguses etapis lihtsaid ja loogilisi erandeid. Sel juhul poleks vaja enam-vähem ajaloolise kihelkonna piiresse jääva 4962 elanikuga Kanepi valla sundliitmiseks Põlvaga. Poleks ka vaja Võruga sundliita 4649 elanikuga Antsla valda, mis samuti jääb enam-vähem ajaloolise Urvaste valla piiridesse. Haldusreformi veidrused Võrumaal, Järvamaal, Virumaal, Pärnumaal, Läänemaal, Viljandimaal, Tartumaal, Hiiumaal – neid pole sugugi vähe!
See, et põlisele kihelkonnanimele kiputakse olupoliitiliselt eelistama uuema linnalise keskuse nime nagu Antsla versus Urvaste või Tõrva versus Helme on paljude suuremate murede kõrval veel üsna väike möödalask. Selle kõige juures kasutatakse demagoogilise argumendina volikogude vaba tahet. Päris vaba tahet on siin pisut enam kui sõjavangil õigust suveräänsuse väljakuulutamiseks, aga mitte sel määral, et sellest suure suuga kõnelda.
Krista Aru üks küsimus peaministrile oligi volikogude tahte kohta. Kui räägitakse ajaloolise Võnnu nime kõrvalejätmisest, siis on volikogude tahe justkui püha. Aga kui Vastseliina volikogu tahab jääda vana kihelkonna piiridesse, siis öeldakse volikogule, et teid on liiga vähe ja selleks pole õigust. Tööjaotus on välja kukkunud selline, et valitsus on võtnud endale õiguse teha suuri vigu ja sealt ette antud ruumis on volikogudel õigus väiksemaid vigu juurde lisada.
Kogu haldusreformi ettevalmistus tehti reformi erakonna poolt ja pika hambaga ja muidugi nüüd on Ratas süüdi.
Praegu on paras aeg hakata ettevalmistama uut reformi-üks maakond üks omavalitsus.
ratas või rõivas, mis vahet? kumbki pole/ polnud oma ütlemistes vaba.