Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor

Nõva raamatukogu on juba rohkem kui aasta ka postkontor. „Parem raamatukogus kui üldse mitte kuskil,” arvab postkontori kohta Nõva raamatukoguhoidja Vilma Pajuste.

Nõva raamatukogu asub koolimajas. Sisse pääseb hoovi poolt ning postkontori silt ukse kõrval on tükk maad suurem ja silmatorkavam kui raamatukogu silt. Natuke rohkem kui aasta jooksul on Vilma kontoritööga ära harjunud. „Alguses oli raske, aga nüüd enam ei kurda. Inimene õpib,” ütleb ta.

Vilma on lohutanud ka teisi raamatukoguhoidjaid, keda varitseb postkontorioht, et harjub sellega, kuigi vastutust on tükk maad rohkem. On selliseidki asju, mille peale esimese hooga ei tule. Näiteks raha. Ega Nõval sularaha kuskilt saa. Kes pääseb võtma, see võtab rohkem, aga vaja lahti vahetada. Tuleb siis inimene postkontorisse, ostab paar marki, annab 50eurose. Vilmal nii palju tagasi anda pole, küsib, kas annab raamatuid. See oli esialgu. Nüüd teab Vilma juba vahetusrahaga arvestada.

Nõva raamatukogu ise aga oleks justnagu ette teadnud, et sinna tuleb kord postipunkt. Nimelt on kogus raamatukoguhoidjal selline eraldi ruum ukse, vaateakna ja letiga. Kui eelmine raamatukoguhoidja läks merele suurt raha teenima ja Vilma tema asemele sai, oli vaateakna ees klaas, nagu ühe korraliku vaateakna ees peabki olema. Miks see nii oli, ei oska tagantjärele keegi ütelda. Vilmale klaas ei meeldinud. Raamatukogutöö pole ju ometi nii ohtlik, et peaks klaasi taga kapis istuma, hääl läbi klaasi ei kostnud ja Vilma pidi kogu aeg klaasi tagant välja tulema.

„Mõtlesin, et saaks augugi sisse,” meenutab Vilma. Lõpuks otsustas Vilma, et klaas tuleb maha võtta, aga see oli nii kõvasti ees, et tuli töömeestele käsk anda: löödagu klaas puruks. Löödigi. Kõik kohad olid kilde täis. Nüüd istub Vilma ikka leti taga, eraldi ruumis, aga ilma klaasita, annab inimestele postipakke kätte ja võtab vastu ning müüb ümbrikuid ja marke.

Postiljon tuleb hommikuti, toob pakid-saatelehed ära ja võtab uued vastu. „Pole häda midagi, aga postkontoritööd on vaata et rohkem kui raamatukogutööd,” ütleb Vilma.

Oma head küljed on postkontoril ka: need, kes seni pole raamatukogus käinud, ainult postkontoris, neid saab nüüd lugema meelitada. „Väga lihtne,” ütleb Vilma. Palud postkontorisse tulnud inimesel istuda, annad raamatu või ajalehe kätte ja ütled, et läheb aega. Pakkide postitamise ja kätteandmise eest saab Vilma aeg-ajalt ka mittetöist tulu. Sel hommikul näiteks – postiljon on juba käinud, esimesed kolm postkontori kundet ka, kell on 11 – on Vilma saanud kaks õuna. „Ikka toredad inimesed on,” ütleb Vilma.

Imelised inimesed

Inimesed meeldivad Vilmale üldse väga ja need on Nõva raamatukogu kallisvara. Vestlusõhtudki Nõva raamatukogus on rohkem inimestest kui raamatutest. Vilma ei väsi inimesi imetlemast ega nendest rääkimast. Ants Lepsonist, 1934 Nõval sündinud laevakaptenist on Vilma üles pannud terve näituse. Lepson on „hirmus kuulus” ja kõik mered läbi sõitnud.

„Aga nii tagasihoidlik ja väike mees, nii tagasihoidlikest oludest,” ütleb Vilma. Kui Lepsonid Rootsi põgenesid, avaldas meri Antsule niisugust muljet, et ta läks ja õppis Norras kapteniks. Vanuigi hakkas Lepson maalima, muidugi laevu, ja maalinäitus ongi Nõva raamatukogus. „Imeline inimene,” ütleb Vilma. „Imelised maalid. Väga filigraansed!”
Teist imelist inimest meenutab Nõva raamatukogus kohver – väga suur, väga kallis ja väga peen. Kohvri kinkija annetas raamatukogule selletäie raamatuid. Raamatud pani Vilma riiulisse, kohvrist sai aga annetuste kohver – inimesed ikka aeg-ajalt annetavad raamatuid.

Kolmanda imelise inimese juhatab sisse viktoriin. Nimelt on Vilmal eraldi riiul kogu kõige vanematest raamatutest. Viktoriin seisneb selles, et tuleb raamatuselgade järgi ära arvata, mis on kõige vanem. Kõige vanem on „Edasi” – tööliste jõulualbum 1905. aastast, aga see polegi tähtis. Vanuselt järgmine on Andres Saali „Uudu ja Meeta” 1928. aastast, mis oli väga kaua kadunud. Hiljaaegu tagastas „Uudu ja Meeta” raamatulaenaja tütar – ema asjade seast tuli välja Nõva raamatukogu templiga raamat. Tütar võttis Vilmaga ühendust ning „Uudu ja Meeta” jõudis Narvast Nõvale tagasi.

„Aga vaata kui kena inimene ikka. Mitte igaüks poleks hakanud raamatut tagasi saatma,” ütleb Vilma.
„Uudu ja Meeta” sisse on kirjutatud, et lugemise hind on viis senti. Selle raha eest tohtis raamatut käes hoida kuu aega.

Neljanda imelise inimese ütleb Vilma olevat lausa kallisvara, niisuguse, keda ei ole kuskil mujal kui Nõval. Vilma näitab riiulitäit – kümmekond paksu kausta. Kõik selle on tera haaval kokku korjanud Nõva kunagine vallasekretär Silvi Koppelmaa. Silvi on iga küla ja talu kohta kogunud kodu- ja ajaloolist materjali. Seda riiulitäit Vilma välja ei laenuta, liiga kallihinnaline.

Vilma tunneb Nõva inimesi läbi ja lõhki, aga vanu aegu ta ei mäleta. Mõnikord tuleb vana aeg ometi ise kätte. Vilma teab toredat lugu 1950. aastaist, mil raamatukogu tegutses külanõukogu majas. Eks külanõukogus käinud igasuguseid ametnikke, ööbinud ka, raamatuid topiti pea või külje alla, sest patju ja madratseid külanõukogus ei olnud. Mõni võtnud raamatu pärast kaasagi. Aasta lõpus tulnud raamatukogus inventuur ja tehtud kindlaks 300rublane puudujääk. Selleks, et kahju hüvitada, tulnud toonasel raamatukogu juhatajal maha müüa Keilast villa vastu vahetatud punane mantliriie. Kui Vilma seda lugu kord rääkinud, piiksatatud kuskilt tagumisest reast: „Vilma, see olin ju mina!” Olnudki toonane raamatukogu juhataja Pihelgas. Nagu kaks eri reaalsust oleks kokku saanud, ütleb Vilma.

Depoovanem loeb Puhhi

1918. aastal asutatud raamatukogu on tegutsenud vaheldumisi valla- ja koolimajas. Vilma on raamatukogu 18. juhataja. Kuskil mujal kui Nõval ei ole Hiiumaal sündinud Vilma töötanud. Esialgu oli ta Nõva koolis eesti keele õpetaja, siis kolm aastat kahe koha peal – õpetaja ja raamatukoguhoidja –, lõpuks jäi raamatukogusse, õppis 600 tundi rahvasraamatukogus raamatukogutarkust ja jäi.

„Esialgu oli raamatukogus väga harjumatu, pingevaba ja tore – ei pidanud kellegagi võitlema,” ütleb Vilma. Ajakirjanike kohalolu paraku muudab olukorda ja aastal 2017 kell 11.45 peab Vilma ukseaugus maha väikese võitluse Ainoga, kes ajakirjanikke nähes tagasi põrkab. Aino on tulnud ajakirja tellima, aga ei telli mitte. Vilma võitleb natuke, aga annab alla. Kohkunud Aino lubab järgmisel päeval tagasi tulla ja kaob.

Peale postkontoritoa on Nõva raamatukogul teinegi eripära – sinna ei saa salaja tulla. Tulekutee on otse raamatukogu akende all ja aknad niisugusel kõrgusel, et tulija peanupp parasjagu ära paistab. Aino peanupp on just kadunud, kui ilmub nähtavale Aivi peanupp. Aivi tuleb pakile järele. Tema tagasi ei kohku. Raamatut ta seekord ei laena, eelmine vaja enne tagasi tuua.

Nõva kogus on üle 10 000 raamatu ja lugejaid saja ringis, lapsi mõnikümmend. Loetakse ajaviitekirjandust. Proua Ernesaks loeb ja proua Kivistik loeb. Härra Kivistik pole tükk aega midagi lugenud. See on imelik. „Ma kahtlustan, et härra Kivistik on ise hakanud raamatut kirjutama,” ütleb Vilma. Proua Jõks loeb kriminulle ja luuletusi. Vallavanem ei loe üldse midagi, kuigi mõnikord astub läbi. Tavaline taks – kes laenab, võtab kuus-seitse raamatut korraga. Maainimene ühekaupa ei võta, pikk tee tulla. Mida pikem tee, seda rohkem raamatuid. Nõva raamatukogu kõige kõvem raamatulaenaja on Marju. Tema tuleb kevadel Tallinnast, võtab korraga sada raamatut, pakib need kahte kasti ja sõidab Osmussaarde. Sügisel toob Marju raamatud tagasi ja sõidab Tallinna. „Kunagi pole juhtunud, et mõni raamat oleks kaduma läinud,” ütleb Vilma.

Kell 12 ujuvad aknast mööda kaks peanuppu – Eda ja Anne. Anne taks on kuus raamatut. „Ja paluks õnneliku lõpuga,” ütleb Anne, paneb prillid ette ja suundub bestsellereid uurima.

Eda on vana kohtunik ja ütleb, et tema bestsellereid ei loe. Kohtunikutöös – eks  neid ole loetud kah. Enam ei taha. „Kas sul seda kolmandat osa on?” uurib Anne bestsellerite juurest. „Mille kolmandat?” küsib Vilma. „Ma ei mäleta,” teatab Anne rõõmsalt. Suure arutamisega saavad raamatud valitud. Eda imestab, et jaanuar, aga ilmad kole soojad – Kriimu ja Vidrik söövad mätaste pealt kahe suupoolega pohli. Kriimu ja Vidrik on koerad, aga peenemat sorti linnakoerad, mitte külakoerad. Siis ongi naised läinud. Vilma on mõlemale teele kaasa pannud oma hommikuse mittetöise tulu – õuna. Naistel pikk tee ju minna. 12.20 triivib akendest mööda depoovanema peanupp. Depoovanem tagastab „Karupoeg Puhhi uued seiklused” ja  kaob riiulite vahele. Ajame Vilmaga veel tunnikese juttu ja läheme minema. Kell on 13.20.

Depoovanem valib ikka veel raamatuid.

Fotod: Urmas Lauri