Valitsuses võimu teostamine annab opositsioonis istumisega võrreldes hoopis teistsuguse vaatenurga, mistõttu näeme järgmistel valimistel hoopis teistsugust Keskerakonda.
Keskerakonna saamine valitsuse juhtparteiks on suur muudatus Eesti poliitikas tervikuna ja kitsamalt erakonnas endas. Hoopis suurem muudatus seisab aga alles ees, sest valitsuses otsuste tegemine ja nende eestvastutuse kandmine muudab üht erakonda palju rohkem kui opositsioonis olek.
Üldtuntud on seaduspära, mille kohaselt väheneb valitsuserakondade toetus tavaliselt valijate seas, sest paratamatult tuleb teha kompromisse ning tihtilugu valida halva ja vastiku vahel. Kõigile meele järele olla pole võimalik. Opositsioonis saab enamasti olla kompromissitu, anda vastukäivaid lubadusi ning kritiseerida valitsust nii siis, kui see on valinud halva, kui ka siis, kui valik on olnud lihtsalt vastik.
Raske on praegu öelda, kas sama saatus tabab ka Keskerakonna reitingut. Peale kohtumise valitsemise reaalsusega mõjutavad seda ka ajaloo suurimad muutused erakonna juhtimises, mis lihtsalt öeldes võib ühelt poolt tuua (uusi) eestikeelseid toetajaid ning viia ära neid (venekeelseid) toetajaid, kelle silmis kehastas Keskerakonda eelkõige Edgar Savisaar. Kuna lähenevad kohalikud valimised, oleneb palju nii Keskerakonna kui ka teiste erakondade kampaaniaist, eriti Tallinnas.
Poliitikas aga annab tegeliku võimu ja vastutuse juurde jõudmine tihtipeale ka uue vaatenurga, vahel lausa muudab maailmavaadet.
Näiteks vastne majandusminister Kadri Simson kaitses rahulikult paari aasta eest valimiste eel 1000eurost alampalka. Oletatavasti oli sellise valimislubaduse eelduseks kindlus, et päriselus ei tule Keskerakonnal oma ideed rakendama hakata. Kui praegune valitsus 2019. aasta riigikogu valimisteni vastu peab, siis näeme ilmselt tunduvalt realistlikuma platvormiga Keskerakonda. Ennustan, et alam- ja keskmise palgaga seotud lubadusi lihtsalt ei tule. Senisest mõõdukama suuna peab erakond võtma ka keele-, haridus- ja kodakondsusasjades.
Samuti hakkab valitsusliikmete puhul tööle eelis, millest olen varem mitu korda kirjutanud – suur toetusmeeskond ministeeriumi ametnike näol, mida tavalisel riigikogu liikmel ei ole. Sealt tuleb kindlasti nii ideid kui ka tagasisidet poliitikute endi ideedele. Nii nagu on sellega, mida oleme harjunud nägema Reformierakonna puhul, leiab terve hulk riiklikes arengukavades sõnastatud mõtteid varsti koha valimisprogrammis.
Ligi 15 aasta eest kuulusid Siim Kallase valitsusse keskerakondlastest ministrid, kuid ebatavalisel kombel puudus nende seast erakonna esimees. Valitsuskogemus mõjutas tollal mitut neist väga tugevasti ning pinge, mis tekkis selle mõju ja kodupartei muutumatult püsinud umbse elukorralduse vahel, viis kiiresti teise erakonda Sven Mikseri, Jaanus Marrandi ja Harri Õunapuu. Hiljem Edgar Savisaar seda viga enam ei korranud ning hoidis Andrus Ansipi valitsusse kuuludes teistel Keskerakonna ministritel vahetult silma peal.
Ei saa välistada, et nüüd tekib võrreldav pinge Keskerakonna valitsusdelegatsiooni, sealhulgas erakonna esimehe Jüri Ratase ning erakonna riigivalitsemisest kaugemal seisva aktiivi vahel. Ka selles pole midagi erakordset, seesugust eemaldumist näeme ju praegugi paiguti Reformierakonnas, sotside seas ja IRLis, kuid Keskerakonna puhul on lõhesid teisigi ning alles on ka erakonna senine jõukeskus Tallinna linnavalitsuses. Kui tuleb valida erakonna huvide ja võimalike liitlaste vahel Tallinnas ja Toompeal, siis kuidas käituvad Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps? Igal juhul on taas tegemist täiesti uue situatsiooniga.
Samuti on Keskerakond ilmselgelt eemaldumas senistest korruptiivsetest tavadest või vähemalt vahetamas neid leebemate vastu. Eesti mitmest osapoolest koosnevate koalitsioonide praktika on ajalooliselt olnud hea tõke suuremahulise valitsuse tasandi korruptsiooni vastu – partnerid on ühtlasi võistlejad ning seega erakordselt motiveeritud teraselt üksteise sõrmedele vaatama. See pole võrreldav ühe mehe kontrollitud Keskerakonna ja Tallinna linnaga, millest ei taha erakonna uuest eliidist keegi midagi mäletada.
Võib kindel olla, et suure arengu teeb läbi ka Keskerakonna esimees Jüri Ratas. Euroopa Liidu liikmesriigi peaministri amet koos kaasneva intensiivse ja kõrgetasemelise välissuhtluse ning informeeritusega Eesti ja maailma asjadest on muutnud nii Andrus Ansipit kui ka Taavi Rõivast. Omaette küsimus on, kas see kindlustab positsiooni erakonna esimehena või vastupidi.
Eks ref-i taganutjaid jagub.Paljud kaotasid oma sooja koha. Selliseid vargaid ja kilekotipankureid pole parlamenti vaja.
viimane aeg valitsuse muutuseks,nüüd saab selle ajaga , mis uute valimisteni s. t. esialgu kohalikeks ja siis juba uueks riigikogu valimiseks nii mõndagi rahvale selgemaks ja üllatusi on oodata nii ühtedel kui teistel valimistel. Fakt on see, et pimesi Savisaart jumaldajad kaovad ja ühes sellega saab ka KESKi valimistulemus sootuks teiseks. Ennustada võiks, et REF on uuesti nr,1 ja hakkab valitsust moodustama,kuid kellega, on praegu vara arvata.Unistus 1000 euro alampalgast ja nii mõnestki muust Keski lubadusest kaob ajaloo prügikasti ja nende valitsuses olek kahandab nii mõnegi suure häältemagneti saaki.
keskerakonnal ja reformierakonnal ei ole mingit vahet, ma ennustan järgmisteks valimisteks keskerakonna toetuse kukkumist, need kes praegu seal võimule ronis , need inimesed ei kõneta kedagi