Ann Mari Anupõld
Piirsalu loomaarst
Öeldakse, et koer läheb oma peremehe nägu. Kindlasti olete teiegi vähemalt korra elus kohanud tänaval koera ja inimese kooslust, mis on vägisi muigama pannud. Teinekord on lausa keeruline otsustada, kas koer on läinud omaniku moodi või hakanud omanik ennast koera järgi muutma. Kumb oli enne, kas kana või muna? Kas tõesti lähevad omanikud ja koerad ühte nägu või on see lihtsalt silmapett ja juhuste kokkusattumus?
Tõepoolest on ka teaduslikult tõestatud, et koerad ja nende omanikud võivad väga sarnased olla ja mitte ainult välimuselt, vaid ka käitumiselt. Üks põhjus on kindlasti selles, et inimene valib endale üldjuhul kõrvale ikka sellise koera, mis talle meeldib ja millega ta oskab ennast seostada. Välimiku sarnasus on enamasti just tõukoertel märgatav. Krantsidega on asi keerulisem. Jahimees valib endale jahikoera, väga sportlik inimene sõbruneb mõne enda moodi aktiivse tegelasega ja meilgi liigub linnapildis juba nii mõnigi daam oma käekotikoerakesega. Muidugi on ka erandeid. Nii on koerte ja inimeste komplekte, mida ei oleks elus osanud omavahel seostada.
Mu tuttavate juures kortermajas elab üks julgelt kahemeetrine korvpallur, keda näen alatihti oma Chihuahuat õues jalutamas. Mehe käsi ulatub tervenisti seda kassist väiksemat koera ära peitma. Koera meelest on see kindlasti lahe turvamees, aga ma siiski miskipärast eeldan, et koer oli mõne teise pereliikme esmane valik. Sama ebatõenäoline kombinatsioon on ühel minu vanaema sõbrannal. Tegemist on tõesti peene linnaprouaga. Selline õrnade valgete käte, alati korrektse riietuse ja kontsakingaga. Kujutaksin endale tema koduloomaks mõnda Pärsia kassi või paremal juhul puudlit. Tegelikult on tal aga hoopis üks vähemasti 60kilone ja täiesti arusaamatu põlvnemisega varjupaigast tulnud koer. Bosse on enamasti üleni porine, tolmune, karvane või ilane ja võib kõigest hoolimata oma perenaise armastuses alati kindel olla. Kuigi mulle jääb müsteeriumiks, kuidas see proua nii puhtalt oma koerast mööda ja tänavale pääseb. Ehk on neil sellega seoses mõni trikk.
Miks koerad aga käitumise poolest oma inimestega sarnanevad? Vastus on lihtne. Nad ju õpivad meie reaktsioonidest, harjumustest ja kommetest. See, kas me oleme head suhtlejad või hoiame pigem omaette, kas oleme arglikud või väga pealetükkivad, võib lõpuks peegelduda ka meie neljajalgseis kaaslastes. Kui läheme võõraste pärast pingesse, lähevad ka koerad pingesse. Kui veedame enamiku oma aega aktiivselt, on me koeradki pigem aktiivsed. Kriisioludes rahulikuks jäävate inimeste koerad on aga ka üldjoontes tasakaalukad. Sarnasused lähevad kohati kaugele ning teadlased on võrdlustes esile toonud, et tihtilugu oleme tükk maad rohkem oma koera kui oma elukaaslase moodi. Hirmuäratav, kas pole? Selline väike iseenda koopia kogu aeg kõrval.
Minu koerad on nii erinevad kui öö ja päev, mistõttu tekib tahes-tahtmata küsimus, kumma moodi ma siis rohkem olen. Minu vana krants Tedi on pidanud minuga nüüd juba peaaegu kaheksa aastat aega veetma. Meie kokkusaamine oli rohkem tema kui minu valik. Tal on lootusetult lühikesed jalad ja pikk kere ning saba, mis lehvib kui tuulelipp taga. Talle meeldib hommikuti pikalt magada, tal on aeg-ajalt hüperaktiivsed hood, aga muidu on ta selline mugav. Talle ei meeldi oma asju jagada, võõraste koerte suhtes on ta umbusklik ja käsklustesse suhtub ükskõikselt. Saba liputab siis, kui on lootust midagi saada. Ülejäänud aja on ta pigem sellise tõreda vanamehe moodi. Majapidamises üritab aeg-ajalt juhtimise üle võtta. Seni olen siiski õnneks suutnud kõik tema kodused riigipöörded ennetada.
Minu noor koer Milo on borderkolli ning tema ma valisin endale ise. Oli vahelduseks ju vaja ka mõnd töötavat koera, mitte lihtsalt oma elu elavat kodust Napoleoni. Milo on krooniliselt entusiastlik, õnnelik ja hakkamist täis. Võrdlemisi keeruline on teda ignoreerida ja veel keerulisem mitte ärrituda, kui endal on parasjagu väsimus või paha tuju. Kujutan ette, et ta on nagu see üks laps klassis, kes pidevalt esitab kõige rohkem küsimusi, niheleb ja hüpleb toolil üles-alla ning ringi tormates lükkab teisi lapsi lihtsalt kogemata pikali. Milo ei lase ennast aga neist asjust sugugi häirida. Ta jälitab enda ümber tiirlevaid inimesi lõpmatult optimistlikus veendumuses, et kindlasti kohe nüüd hakkab midagi põnevat juhtuma. Kahe aasta jooksul ei ole ta veel päevakski lootust kaotanud.
Huvitav, kumma moodi ma siis nüüd rohkem olen. Tõre isepäine vanamees või klassi tüütuim hüperaktiivne laps?
